Krista lugemised

"Lilledele värsket vett" ..….  Hoidsin raamatupoes seda teost mitmeid-mitmeid kordi käes, lugesin sisukokkuvõtet, sirvisin siit-sealt. Aga millegipärast panin ikka riiulile tagasi. “On raamatuid, millest me jääme ilma nagu mõnest kohtumisest, me läheme mööda lugudest ja inimestest, kes oleksid võinud kõike muuta. Arusaamatuse, kaane, kehva kokkuvõtte või eelarvamuse tõttu. Õnneks on vahel elu siiski järjekindel”. (“Kolm”, lk. 458). Kui avastasin, et "Lilledele värsket vett" on juba kolmandat aastal ostude ja laenutuste edetabeli tipus, otsustasin raamatu lõpuks ära osta. Enam ei olnud võimalik  ignoreerida. See raamat üllatas mind. Avastasin Valerie Perraini näol kirjaniku, kes tõesti oskab raamatuid kirjutada - süzee ja kirjutamisstiil on ladus ja teoste ülesehitus huvitav.  "Kolm” ilmus vahetult peale seda kui olin "Lilledele...." lõpetanud. Nii lugesin kaks Perrini romaani järjest. Romaanid on erinevad, aga kirjaniku stiil selgelt ära tuntav:  eda...

  Väliseestlasest eradetektiiv Paul Johnson kolib peale Ameerika Ühendriikides veedetud aastaid tagasi sünnilinna Viljandisse. Aasta on 1961 ning Eestil on peale II maailmasõja õnnestunud jääda vabaks riigiks. Alles detektiivikarjääris esimesi sammme astuv keskealine Paul saab endale ootamatult kohe kliendi ning satub sündmuste keerisesse. Paulile on abiks salapärase taustaga sekretär Eva Moon. Tegevus on hoogne, täis erinevaid keerdkäike ning tõeline süüdlane selgub ikka alles raamatu lõpus, jättes lugejale võimaluse ise pahalane ära arvata. Kasiinolinnas Viljandis on kohalikke mafioososid ning muidu suuremaid ja väiksemaid sulisid rohkem kui tavalises unises Eesti linnakeses. Laipu on teises raamatus ikka üksjagu ning detektiiv Johnson ei jookse neist kohe politseile teatama. Kellele meeldivad Nero Wolfi või Perry Mason stiilis krimkad, siis Gert Kiileri Paul Johnsoni lood on just sellised – kergesti loetavad, ootamatute keerdkäikudega ning iseloomuga peategelastega. Boonuseks om...

    Otsisin poes krimiraamatute riiulist raamatut, mis võiks olla põnevaks ja ajaviitvaks lugemiseks tõsisemate raamatute vahele. Terve pataka raamatute läbisirvimise tulemusena valisin „Pikk ergas jõgi“, mis tundus veidi teistmoodi romaan kui mitu koledat mõrva, mida kogenud inspektor lahendama asub .   Lootsin sellest raamatust palju, kuid kahjuks pidin pettuma. Põnevust oli ..…veidi. Romaani peategelane, reapolitseinikust naine Mickey elab ja töötab Philadelphia linnaosas, kus elu on kehv, lokkab narkomaania ja prostitutsioon. Mickey enda õde Kacey on narko küüsis ning romaani peamine teema on Mickey muretsemine Kacey pärast, sest viimane on juba pikka aega kadunud. Samal ajal toimub tema piirkonnas mitu prostituutide mõrva ning Mickey kardab, et Kacey võib samuti surnud olla. Raamatu lõpus saame teada, et Kacey on hoopis nende kadumaläinud isa üles leidnud ning käib võõrutusravil. Mõrvar on aga tema lühiaegne politseinikust paarimees!   Aeg romaanis hüppab vaheld...

  Äärmiselt huvitav teos. Avab lugemise, raamatute, kirjanduskriitika teema nii ootamatu rakursi alt! Pealkiri võib alguses eksitada. On ju palju n.ö. pisiblufi käsiraamatuid, “Võrgutamine”, “Filosoofia”, “Avalikud suhted”, “Astroloogia”. "Kuidas rääkida raamatutest, mida sa pole lugenud" võiks pealkirja järgi just mingi mõttetu pisibluff olla. Aga siis poleks seda muidugi avaldatud Loomingu Raamatukogus:). Juba esimestel lehtedel on nii palju huvitavaid väiteid!  Alustame algusest. “On olemas terve rida sisemisi sundusi, mis ei luba [mittelugemise] probleemi otsejoones lahata. …Vähemalt kolm neist on määrava tähtsusega.” 1.Lugemiskohustus. On terve hulk kanoonilisi tekste, mille lugemata jätmine on praktiliselt keelatud. 2.Kohustus terve raamat läbi lugeda 3.On vaikiv kokkulepe et tahtes raamatust rääkida, tuleb see enne läbi lugeda. Bayard pöörab kõik need sisemised sundused pea peale, filosofeerides väga oskuslikult ning tõetruult. Autor nä itab, kuidas kirjandusmaailmas k...

  Selle raamatu juures meeldib mulle õhustik. Viis, kuidas romaan on kirjutatud. Kerged kiired dialoogid, Renata ja Richardi ootamatute vastuste ning pööretega vestlused. Samas on kõik justkui sordiini all, sest kõik teavad Richardi haigusest ja et arvatavasti pole teda enam kauaks.   Romaani minategelane on Richard (ehk Kolonel, nagu teada raamatus peamiselt kutsutakse), kes on kahes sõjas võidelnud Ameerika sõjaväelane. Koloneli elu on sõjast läbi imbunud, ilma sõja ja sõjaväeta pole tal midagi. Sõjad on võtnud tema tervise, muutnud ta karmiks. Ning viinud ta Veneetsiasse ning teinud sellest tema linna. Raamatul on mitu raami. Esmalt alguse ja lõpu pardijaht, kus Kolonel on üksi oma mõtete ja loodusega. Teisalt taaskohtumine armastatu Renataga, mis on kui helge-kerge jalutuskäik. Kus ajal pole tähtsust, on vaid kaks teineteisele pühendunud armastajat. Ometigi käib sõda Koloneliga kõikjal kaasas. Renata palub tal pidevalt sõjamälestusi rääkida ja kui pole Renatat, kerkivad t...

  1890-ndate lõpus Soomes, Turu lähedal asuvas väikses kuurortlinnas on toimunud mõrv - tapetud on kahtlase kuulsusega tüdruk Anna. Linnakeses toimub veel laopõleng, suur suvepidu, ühe poolearuga vanamehe surm.  Tegevus jutustatakse läbi paljude inimeste silmade - politseiülem, kaks noormeest, konsul, tema naine Cecilia. Noortel inimestel on oma eksistentsiaalsed probleemid - enesekindlus, seksuaalsus, armastus. Keskealistel aga elu mahasurutus, enese kaotamine, üksindus. Soome Lääneranniku suvituslinna atmosfääri on tore ette kujutada. Kas tegevus võis toimuda näiteks Naantalis? Olen käinud Naantalis, Uusikaupunkis, Nauvos ning kujutan hästi ette tegevuspaiga miljööd. Kirjeldused linnakesest tõid silma ette puumajad, pisikese sadama ja männimetsase kivise maastiku. Krimiliinist - üsna lõpuni polnud mul mõrvarist aimugi. Politseiülem Werner lahendas juhtumit nii, et raamatu lugejale tema lahenduskäike lahti ei seletatud. Pigem on romaanis rõhk inimestel, nende probleemidel ja ...