Postitused

Liz Moore „Pikk ergas jõgi“, 2020

Kujutis
    Otsisin poes krimiraamatute riiulist raamatut, mis võiks olla põnevaks ja ajaviitvaks lugemiseks tõsisemate raamatute vahele. Terve pataka raamatute läbisirvimise tulemusena valisin „Pikk ergas jõgi“, mis tundus veidi teistmoodi romaan kui mitu koledat mõrva, mida kogenud inspektor lahendama asub .   Lootsin sellest raamatust palju, kuid kahjuks pidin pettuma. Põnevust oli ..…veidi. Romaani peategelane, reapolitseinikust naine Mickey elab ja töötab Philadelphia linnaosas, kus elu on kehv, lokkab narkomaania ja prostitutsioon. Mickey enda õde Kacey on narko küüsis ning romaani peamine teema on Mickey muretsemine Kacey pärast, sest viimane on juba pikka aega kadunud. Samal ajal toimub tema piirkonnas mitu prostituutide mõrva ning Mickey kardab, et Kacey võib samuti surnud olla. Raamatu lõpus saame teada, et Kacey on hoopis nende kadumaläinud isa üles leidnud ning käib võõrutusravil. Mõrvar on aga tema lühiaegne politseinikust paarimees!   Aeg romaanis hüppab vaheldumisi tähapäeva ja
Postita kommentaar
Lisateave

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?" 2007 (LR kuldsari 2020)

Kujutis
  Äärmiselt huvitav teos. Avab lugemise, raamatute, kirjanduskriitika teema nii ootamatu rakursi alt! Pealkiri võib alguses eksitada. On ju palju n.ö. pisiblufi käsiraamatuid, “Võrgutamine”, “Filosoofia”, “Avalikud suhted”, “Astroloogia”. "Kuidas rääkida raamatutest, mida sa pole lugenud" võiks pealkirja järgi just mingi mõttetu pisibluff olla. Aga siis poleks seda muidugi avaldatud Loomingu Raamatukogus:). Juba esimestel lehtedel on nii palju huvitavaid väiteid!  Alustame algusest. “On olemas terve rida sisemisi sundusi, mis ei luba [mittelugemise] probleemi otsejoones lahata. …Vähemalt kolm neist on määrava tähtsusega.” 1.Lugemiskohustus. On terve hulk kanoonilisi tekste, mille lugemata jätmine on praktiliselt keelatud. 2.Kohustus terve raamat läbi lugeda 3.On vaikiv kokkulepe et tahtes raamatust rääkida, tuleb see enne läbi lugeda. Bayard pöörab kõik need sisemised sundused pea peale, filosofeerides väga oskuslikult ning tõetruult. Autor nä itab, kuidas kirjandusmaailmas k
Postita kommentaar
Lisateave

Ernest Hemingway "Üle jõe ja puude varju", 1950

Kujutis
  Selle raamatu juures meeldib mulle õhustik. Viis, kuidas romaan on kirjutatud. Kerged kiired dialoogid, Renata ja Richardi ootamatute vastuste ning pööretega vestlused. Samas on kõik justkui sordiini all, sest kõik teavad Richardi haigusest ja et arvatavasti pole teda enam kauaks.   Romaani minategelane on Richard (ehk Kolonel, nagu teada raamatus peamiselt kutsutakse), kes on kahes sõjas võidelnud Ameerika sõjaväelane. Koloneli elu on sõjast läbi imbunud, ilma sõja ja sõjaväeta pole tal midagi. Sõjad on võtnud tema tervise, muutnud ta karmiks. Ning viinud ta Veneetsiasse ning teinud sellest tema linna. Raamatul on mitu raami. Esmalt alguse ja lõpu pardijaht, kus Kolonel on üksi oma mõtete ja loodusega. Teisalt taaskohtumine armastatu Renataga, mis on kui helge-kerge jalutuskäik. Kus ajal pole tähtsust, on vaid kaks teineteisele pühendunud armastajat. Ometigi käib sõda Koloneliga kõikjal kaasas. Renata palub tal pidevalt sõjamälestusi rääkida ja kui pole Renatat, kerkivad tal ikka j
Postita kommentaar
Lisateave

Bo Carpelan "Varjukõnd" (1977)

Kujutis
  1890-ndate lõpus Soomes, Turu lähedal asuvas väikses kuurortlinnas on toimunud mõrv - tapetud on kahtlase kuulsusega tüdruk Anna. Linnakeses toimub veel laopõleng, suur suvepidu, ühe poolearuga vanamehe surm.  Tegevus jutustatakse läbi paljude inimeste silmade - politseiülem, kaks noormeest, konsul, tema naine Cecilia. Noortel inimestel on oma eksistentsiaalsed probleemid - enesekindlus, seksuaalsus, armastus. Keskealistel aga elu mahasurutus, enese kaotamine, üksindus. Soome Lääneranniku suvituslinna atmosfääri on tore ette kujutada. Kas tegevus võis toimuda näiteks Naantalis? Olen käinud Naantalis, Uusikaupunkis, Nauvos ning kujutan hästi ette tegevuspaiga miljööd. Kirjeldused linnakesest tõid silma ette puumajad, pisikese sadama ja männimetsase kivise maastiku. Krimiliinist - üsna lõpuni polnud mul mõrvarist aimugi. Politseiülem Werner lahendas juhtumit nii, et raamatu lugejale tema lahenduskäike lahti ei seletatud. Pigem on romaanis rõhk inimestel, nende probleemidel ja enesega h
Postita kommentaar
Lisateave

Yangsze Choo „Vaimumõrsja“ (2013)

Kujutis
Noore abiellumisealise tüdruku Li Lani elu keerleb selle ümber, kellega ta peaks ja saaks abielluda. Ta on seni elanud tagasihoidlikult oma majas oopiumisõltlasest isa ja teenijatega ning suurt midagi väljaspool keerlevast elust ei tea. Ometi on tal, nagu kõigil temavanustel tüdrukutel, iha romantika ja armastuse järele. Siis selgub, et teda on pakutud n.ö. vaimumõrsjaks vanade perekonnatuttavate surnud pojale Chingile. Vaimumõrsjaks olemine on Hiina vana traditsioon, kus lastetuna surnud mehe tehakse peale surma n.ö. laulatus, kus naine abiellub surnud mehe vaimuga ning läheb siis selle pere majja elama.  Peale Li Lani esimest käiku selle perekonna majja keerab raamatu tegevus vaimumaailma. Esmalt hakkab n.ö. surnud peigmees teha unenägudes kummitama. Samal ajal leiab Li Lang end armumas surnud peigmehe vägagi elus onupoega Tian Baisse. Siis võtab ta kogemata liiga palju meediumi soovitatud rohte ning langeb koomasse. Tema keha jääb koju, aga vaim läheb rändama. Vaimuna käib ta Chingi
Postita kommentaar
Lisateave

Georges Simenon „Maigret ja tema surnu“ (1948)

Kujutis
  Komissar Maigret ja kirjanik Simenon - mõlemad efektiivsed, tõhusad ja ökonoomsed.  Georges Simenoni krimkas pole mingit ilutsemist. Tekst on tihe ja hoogne.  Peategelase pikki mõtisklusi käimasoleva juhtumi või üldse elu üle sellest romaanist ei leia. Justkui loodud kiireks kaasahaaravaks lugemiseks. Mulle meeldis, et tegevus peatükkide vahel polnud omavahel tugevas ajalises seoses. Iga uus peatükk algas nii, et vahepeal oli midagi suuremat või vähemat toimunud või otsustatud. Nii oli uue peatüki alguses jälle natuke avastamist. Pariisi on raamatus kiire, salapärane, ähvardav. See oli aeg (arvatavasti 1930-ndad), kui Euroopa vaesematest riikidest tulid inimesed Prantsusmaale, eelkõige Pariisi tööd ja õnne otsima (nii nagu praegu minnakse Londonisse). Linn täitus võõrtöölistega ja selle raamatu puhul ka võõraste kurjategijatega. Loos on selgelt eristuvad kaks gruppi: ohvrid ja politseinikud on kohalikud ehk prantslased, kurjategijad välismaalased. Samas mingit otsest võõraviha ei
Postita kommentaar
Lisateave

Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus" (2014)

Kujutis
  Romaani tegevus toimub peamiselt II maailmasõja eel ja ajal, peategelasteks pime prantsuse tüdruk Marie-Laure ja saksa poiss Werner. Nende kahe lapse elu ja kujunemise lugu jookseb raamatus paralleelselt, omavahel kohtuvad nad üheks päevaks sõja lõpus. Marie-Laure on küll füüsilise puudega, kuid hoitud ja armastatud laps. Isa võtab ta endaga kaasa töö juurde Loodusmuuseumisse, tüdruk leiab seal endale alati huvitavat tegevust. Sakslaste Pariisi jõudes põgenevad nad Bretagne väikelinna Saint-Malosse vanaonu juurde. Kuigi isa ja lõpuks ka vanaonu arreteeritakse, elab Marie-Laure sõja õudused üllatavalt kergesti üle. Werneri elu on palju keerulisem. Lapsekodus kasvanud, aga andeka lapsena satub ta natsi-Saksamaal Hitlerjugendi kooli. Tänu oma huvile raadioside vastu on ta seal veidi paremas positsioonis kui teised poisid. Sõtta saadetuna ei pea ta minema eesliinile, vaid otsib okupeeritud aladel keelatud raadiosaatjaid. Raamat näitab, kuidas lapsest pideva propaganda ja ideoloogilise mõ
Postita kommentaar
Lisateave