Äärmiselt huvitav teos. Avab lugemise, raamatute, kirjanduskriitika teema nii ootamatu rakursi alt!Pealkiri võib alguses eksitada. On ju palju n.ö. pisiblufi käsiraamatuid, “Võrgutamine”, “Filosoofia”, “Avalikud suhted”, “Astroloogia”. "Kuidas rääkida raamatutest, mida sa pole lugenud" võiks pealkirja järgi just mingi mõttetu pisibluff olla. Aga siis poleks seda muidugi avaldatud Loomingu Raamatukogus:).
Juba esimestel lehtedel on nii palju huvitavaid väiteid!
Alustame algusest.
“On olemas terve rida sisemisi sundusi, mis ei luba [mittelugemise] probleemi otsejoones lahata. …Vähemalt kolm neist on määrava tähtsusega.”
1.Lugemiskohustus. On terve hulk kanoonilisi tekste, mille lugemata jätmine on praktiliselt keelatud.
2.Kohustus terve raamat läbi lugeda
3.On vaikiv kokkulepe et tahtes raamatust rääkida, tuleb see enne läbi lugeda.
Bayard pöörab kõik need sisemised sundused pea peale, filosofeerides väga oskuslikult ning tõetruult. Autor näitab, kuidas kirjandusmaailmas kas teadlikult mitte-lugedes või hädakorral keerutades kirjanduslikus vestluses pinnale jääda.
Iga idee ja teesi illustreerimiseks kasutab Bayard näidet mõnest raamatust. Tema enda lugemus on küll päris suur, et ta need näited kirjandusest on leidnud.
Kõige huvitavam on esimene osa - MITTELUGEMISE VIISIDEST.
Minu kui hariduselt bibliograafi jaoks on intrigeeriv näide ülimast raamatukoguhoidjast - kes kunagi ühtegi raamatut ei ava, tema jaoks on oluline raamatu koht üldises miljonite raamatute süsteemis. ("Musili raamatukoguhoidja tundub...", lk 19) "Haritud inimene peab püüdma tabada suheid ja seoseid, mitte üht kindlat raamatut".
Ma olen alati arvanud, et raamat tuleb läbi lugeda ja enamasti ma seda ka teen, isegi kui lugemine läheb vaevaliselt.
Autor tõstatab küsimuse - mis on lugemine? Kas raamatu otsast lõpuni läbi lugemine, kiirlugemine, lehitsemine, avamine. Maailmas on miljoneid raamatuid ja juba mõne raamatu kätte võtmine on selle raamatu suhtes tähelepanu osutamine.
Selle definitsiooni järgi on iga raamatupoes või raamatukogus käiguga loetud hulk raamatuid.
Mina valin raamatu ostmiseks või lugemiseks just lehitsemise abil - kuidas tundub mulle kirjaniku jutustamisstiil, millises vormis on tekst kirjutatud ja mitmed muud pisiasjad, mille kogumina kas tekib või ei teki tahtmine seda teost läbi lugeda. Ja Bayardil on õigus - juba olengi ma lugenud kõiki neid raamatuid, mis riiulilt kätte võtsin, vaagimaks kas mõni neist koju viia! ("Lehitsemist võib mõista...", lk 35)
Koolilastega on tänapäeval ka keeruline- kooli ainekava raamatud tuleb lugeda nii et järgnevad kontrolltööd-tunnikontrollid saaks edukalt läbitud.
Näen oma laste pealt, milliseid lugemise meetodeid koolilaps kasutab - jõuab lugeda veerandi raamatust enne kui tähtaeg kukub, loeb mingit lühendatud kiirversiooni, otsib internetist põhjaliku sisukokkuvõtte, kuulab audioraamatut, sõber teeb kokkuvõtte. Ning mõnel üksikul õndsal korral saab kohustusliku kirjanduse teos otsast lõpuni läbi loetud.
Ometigi on ükskõik millise mooduse puhul laps midagi sellest raamatust teada saanud.
Minu senine kindel seisukoht oli, et raamat tuleb läbi lugeda. Tänu Bayardile olen nüüd tolerantsem ja ei võta igat veidrat raamatu läbimise meetodit enam nii valulise reageeringuga.
Bayard näitab, kuidas on võimalik raamatute teemal suhelda ilma neid läbi lugemata või lausa üldse mitte avamata.
Haritud inimene ei pea raamatut ilmtingimata lugema, piisab kui ta teab selle paigutust. S.t. ta teab tausta raamatu ümber- kes on kirjanik, mis ajast, mis stiil jne. Siin peab muidugi alla kriipsutama sõna HARITUD. Kirjandusprofessoril on lugemata raamatu üle teoretiseerida mõõtmatult kergem kui kirjanduskaugel ja algharidusega inimesel, keda antud teema üldse ei huvita.("Haritud inimesed teavad - ning harimata inimesed oma suureks õnnetuseks ei tea - et kultuur on eelkõige oskus orienteeruda. ....", lk.21-22)
Me ei räägi raamatutest, vaid umbkaudsetest mälestustest raamatu kohta. See on küll täiesti tõsi! Kogu raamatu sisu ei jää lugejal kunagi meelde. Heal juhul mäletatakse põhitegevust, sageli ainult mingit üldist tunnetust (oli hea raamat või mitte). Mõnikord on ka nii et inimene teab - kunagi ammu ma tõesti lugesin seda raamatut, aga millest see rääkis, absoluutselt ei mäleta. Bayard tõstatab küsimuse - kas inimene võib sellisel juhul öelda et ta on mingit konkreetset raamatus lugenud, kui ta sellest mitte midagi ei mäleta? (Montaigne tsitaat lk. 50) Minagi püüan oma mälu käesolev blogi abil turgutada :)
Sisemine raamatukogu - kogum raamatutest, millele toetudes ehitab iga isiksus end üles, kujundades seejärel oma suhte teiste tekstide ja inimestega. "Igal mõttevahetuse hetkel satuvad meie sisemised raamatukogud, mida me oleme aastatega ehitanud ja kuhu me oleme paigutanud oma salajased teosed, vastamisi teiste omadega". Me kõik oleme kindlasti kokku puutunud situatsiooniga, kus avaldame arvamust mõne raamatu kohta ning saame vastuseks enda omast erineva mõtteavalduse. Sest kaasvestleja sisemine raamatukogu on teistsugune.
Veel üks huvitav mõte on sellest, kuidas vestelda kirjanikuga tema raamatust: pole mõtet autoriga tema kirjutatud raamatust väga pikalt rääkida või seda analüüsida, sest enamasti on kirjanikul raamatut kirjutades olnud mingi teine mõte või vajadus mis erineb sinu omast. Ja oma raamatu analüüsi peale surumine teeb kirjaniku vihaseks-kurvaks-ebamugavust tundvaks jne.
Siin on veel mõned viited lehekülgedele, mille raamatut lugedes üles märkisin:
Kuidas RÄÄKIDA raamatutest…vestluse puhul tuleb alati mängu keegi kolmas, kellega sa raamatust räägid (lk 93 viimane lõik)
"Teatud intellektuaalsetes ringkondades.....moodustavad loetud raamatud ühe osa meie minapildist". "Nagu keel, nii võimaldavad ka loetud raamatud meil end väljendada" (lk 104).
"Kui me jälgime konteksti, siis me täheldame, et raamat ei püsi igavesest ajast igavesti ühesugune, vaid et see on liikuv objekt ja et selle liikuvus tuleneb osaliselt nende jõujoonte kogumist, mis tema ümber keerduvad" (lk 116)
"Lugemise paradoks seisneb niisiis selles, et tee iseenese poole läheb küll läbi raamatute, ent seal ei asu selle lõpp-punkt. Hea lugeja rändab läbi raamatute, ta teab, et iga raamat kannab osakest temast enesest" (lk 138).
Järelsõna Pierre Bayardi raamatule on kirjutanud teost tõlkinud Tanel Lepasoo ning kogu tema järelsõna on sama huvitav lugeda kui Bayardi.
Äärmiselt huvitav teos. Avab lugemise, raamatute, kirjanduskriitika teema nii ootamatu rakursi alt!
Kommentaarid
Postita kommentaar