Ernest Hemingway "Üle jõe ja puude varju", 1950

 

Selle raamatu juures meeldib mulle õhustik. Viis, kuidas romaan on kirjutatud. Kerged kiired dialoogid, Renata ja Richardi ootamatute vastuste ning pööretega vestlused. Samas on kõik justkui sordiini all, sest kõik teavad Richardi haigusest ja et arvatavasti pole teda enam kauaks.  

Romaani minategelane on Richard (ehk Kolonel, nagu teada raamatus peamiselt kutsutakse), kes on kahes sõjas võidelnud Ameerika sõjaväelane. Koloneli elu on sõjast läbi imbunud, ilma sõja ja sõjaväeta pole tal midagi. Sõjad on võtnud tema tervise, muutnud ta karmiks. Ning viinud ta Veneetsiasse ning teinud sellest tema linna.

Raamatul on mitu raami.

Esmalt alguse ja lõpu pardijaht, kus Kolonel on üksi oma mõtete ja loodusega.

Teisalt taaskohtumine armastatu Renataga, mis on kui helge-kerge jalutuskäik. Kus ajal pole tähtsust, on vaid kaks teineteisele pühendunud armastajat.

Ometigi käib sõda Koloneliga kõikjal kaasas. Renata palub tal pidevalt sõjamälestusi rääkida ja kui pole Renatat, kerkivad tal ikka ja jälle pähe sõjaepisoodid. Kolonel nagu võtaks oma elu kokku, meenutades erinevaid hetki oma traumeerivatest sõjakogemustest. Romaani kõrvaltegelased on enamasti ka ise on sõjast läbi käinud Itaalia mehed. Igal ühel neist on oma sõjakogemus. Ja kuigi Itaalia ja Ameerika sõdurid võitlesid II maailmasõjas vastaspooltel, on suhtumine Richardisse omamehelik (ikkagi sõja läbi teinud mees) ja samas austav. Raamatust kumab läbi, et Kolonel on Veneetsias olnud palju kordi, seal elanud ja veneetslaste seltskonnas liikunud. Nüüdseks aga paratamatult haige. Ehk seepärast vaadataksegi 50-aastase Koloneli ja 19-aastase Renata armastusele kui ilusale tulevikuta suhtele, mille vastu pole mõtet protesteerida. Suhtumine Renatasse kui Veneetsia kõrgaadli esindajasse oli aupaklik ja aktsepteeriv.

Ma lugesin seda raamatut teist korda. Tulin just Itaaliast, kus tegin kiire ühepäevast sissepõike Veneetsiasse ning koju naastes lausa pidin raamatu uuesti käsile võtma.   

  Niipea kui vapporetto St.Maria del Giglio kai ääres peatus, uhkeldas Gritti Palace järgmise kanali kõrval. Hotell on selles majas praegugi, tänu Hemingwayle hinnad mõõtmatutes kõrgustes. Olen seal isegi korra kokteili joomas käinud, eks ikka selleks, et olla samas majas kus Kolonel “Üle jõe ja puude varju“-s peatus ja näha fuajee seintel kuulsa kirjaniku fotosid.

On äärmiselt tore raamatut lugedes ette kujutada, kuidas Renata ja Kolonel Grittist Harry baari lähevad, ületades sildu ja tehes tubli kaare ümber majade kvartalite. Veneetsia on ju maailma veidraim linn. Otse minna ei saa, vesi on vahel. Hulk kitsaid tänavaid lõpeb tupikuga, edasi liikuda saab ainult neid tänavaid pidi, mis viivad üle kanalite minevate sildade. Küll oleks tore kargel kevadpäeval mööda Veneetsiat ringi kolada, ära eksida ja avastada.  

 

“Üle jõe ja puude varju“ , ing.k. „Across the river and into the trees“ on Ameerika Ühendriikides tuntud lause. Need olid Ameerika Kodusõja kindral Thomas „Stonewall“ Jacksoni viimased sõnad. Kindral sonis palavikus ning järsku ütles täiesti selgelt  “Let us cross over the river and rest under the shade of the trees.” Kahe tugeva südameataki vahel rääkis Kolonel oma autojuhile just neist sõnadest. Hemingway tõmbas niiviisi selle kuulsa lausega kokku vana sõjaväelase elu – kuigi armee poolt lõpuks mittevajalikuks tunnistatud, andis Kolonel kogu oma elu armeele. Ja puhkus saabus alles koos surmaga.  

Hemingway on romaani ainest saanud paljuski oma elust. Sõja käinuna oskas ta usutavalt sõjaväelase mälestusi ja tundeid kirjeldada. Armastus noore veneetslanna vastu on samuti reaalsest elust pärit, kui kirjanik 1948 aastal Veneetsias viibides armus kohalikku 18-aastasesse kaunitari Adriana Ivancichisse.

Hemingway ja tema loomingu kohta on internetis hulgaliselt igasugust informatsiooni ja analüüse mida huvilised saavad uurida. Mina panin, nagu ka kõigi teiste raamatute puhul, kirja ainult oma mõtted ja tunded.

Varsti (2022 või 2023) peaks valmis saama romaani ainetel tehtud film. Loodan, et seal on suudetud väljendada seda õhustikku, mida mina “Üle jõe ja puude varju“ lugedes nautisin.

****************************************************

„Tahaksin, et me saaksime abielluda ja et meil oleks viis poega“

„Mina soovin sedasama“ lausus neiu. „Ja saata neid maailma viide nurka“

„Kas maailmal on viis nurka?“

„Ma ei tea,“ ütles neiu. „Kui ma seda ütlesin, siis tundus, et on. Ja nüüd on meil jälle lõbus, eks ole?“  

*****************************************************

„Miks ei jõua mingeid köögilõhnu meie tuju tõstma?“

„Sellepärast, et tuul puhub teiselt poolt.“

*****************************************************