Georges Simenon „Maigret ja tema surnu“ (1948)
Komissar Maigret ja kirjanik Simenon - mõlemad efektiivsed, tõhusad ja ökonoomsed. Georges Simenoni krimkas pole mingit ilutsemist. Tekst on tihe ja hoogne. Peategelase pikki mõtisklusi käimasoleva juhtumi või üldse elu üle sellest romaanist ei leia. Justkui loodud kiireks kaasahaaravaks lugemiseks. Mulle meeldis, et tegevus peatükkide vahel polnud omavahel tugevas ajalises seoses. Iga uus peatükk algas nii, et vahepeal oli midagi suuremat või vähemat toimunud või otsustatud. Nii oli uue peatüki alguses jälle natuke avastamist. Pariisi on raamatus kiire, salapärane, ähvardav. See oli aeg (arvatavasti 1930-ndad), kui Euroopa vaesematest riikidest tulid inimesed Prantsusmaale, eelkõige Pariisi tööd ja õnne otsima (nii nagu praegu minnakse Londonisse). Linn täitus võõrtöölistega ja selle raamatu puhul ka võõraste kurjategijatega. Loos on selgelt eristuvad kaks gruppi: ohvrid ja politseinikud on kohalikud ehk prantslased, kurjategijad välismaalased. Samas mingit otsest võõraviha ei