Georges Simenon „Maigret ja tema surnu“ (1948)

 

Komissar Maigret ja kirjanik Simenon - mõlemad efektiivsed, tõhusad ja ökonoomsed. Georges Simenoni krimkas pole mingit ilutsemist. Tekst on tihe ja hoogne. Peategelase pikki mõtisklusi käimasoleva juhtumi või üldse elu üle sellest romaanist ei leia. Justkui loodud kiireks kaasahaaravaks lugemiseks.

Mulle meeldis, et tegevus peatükkide vahel polnud omavahel tugevas ajalises seoses. Iga uus peatükk algas nii, et vahepeal oli midagi suuremat või vähemat toimunud või otsustatud. Nii oli uue peatüki alguses jälle natuke avastamist.

Pariisi on raamatus kiire, salapärane, ähvardav. See oli aeg (arvatavasti 1930-ndad), kui Euroopa vaesematest riikidest tulid inimesed Prantsusmaale, eelkõige Pariisi tööd ja õnne otsima (nii nagu praegu minnakse Londonisse). Linn täitus võõrtöölistega ja selle raamatu puhul ka võõraste kurjategijatega. Loos on selgelt eristuvad kaks gruppi: ohvrid ja politseinikud on kohalikud ehk prantslased, kurjategijad välismaalased. Samas mingit otsest võõraviha ei ole. Olustikukirjeldused on täpsed ja üksikasjalikud. Tegevused võib raamatu järgi vabalt Pariisi kaardile kanda, 3-nda linnajao tänavatele täiesti kesklinnas.

„Maigret ja tema surnu“ on omapärase algusega – hilisem ohver on veel elus ja helistab Maigret´le mitu korda, öeldes et teda ähvardab surm ning paludes abi. Kui leitakse mehe surnukeha, on Maigret sellest väga häiritud ja võtab juhtumit väga isiklikult.

Komissar Maigret on vaheda mõistusega kogenud komissar, kes teab oma väärtust ja suunab oma juhtumeid kindlakäeliselt. Teda teavad kõik kohalikud kurikaelad.

Tänapäeval toetuvad uurijad juhtumite lahendamisel palju erinevatele tehnilistele vahenditele – sõrmejärled, videosalvestused, DNA jne. Maigret ajal midagi sellist ei olnud, tema suutis mitmeid asju järeldada loogilise mõtlemise abil. Selleks peab teadma inimesi, asju, detaile, tundma detailideni oma tööpiirkonda. Oskama luua seoseid. Kolmas peatükk on supernäide, mismoodi ta telefoniga rääkides, erinevaid detaile analüüsides paneb kokku ohvri profiili, mõtleb välja tema elukutse. 

Romaani sisu ma siin muidugi ümber jutustama ei hakka😊

Georges Simenon (1903 – 1989) oli loominguliselt väga viljakas Belgia-Prantsuse kirjanik. Tema kirjanduslikus pärandis on kokku 425 teost! Komissar Maigret tegelaskuju tegi ta kuulsaks ja miljoäriks, Maigret lugude nimekirja raamatute ilmumise järjekorras leiab siit. 

Huvitav et eesti keeles on Simenon´i suhteliselt vähe avaldatud, leidsin raamatukogude kataloogist ESTER umbes 20 erinevat raamatut.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

E.M.Remarque "Kolm sõpra" (1937), K.Westö "Tritonus" (2020)

Kujutis
    Seisin raamaturiiuli eest ja tekkis tunne, et võiks lugeda uuesti  Erich Maria Remarque raamatut „Kolm sõpra“. Robby. Gottfried. Otto. Kolm meest, keda sidus tugev ja kokkuhoidev, kooliajal tekkinud ja sõjakeerises tugevnenud sõprus. Raamatu minategelane on Robby, just kolmekümneseks saanud mees. Kolmest sõbrast noorim. Gottfried ja Otto toetasid ja vahel õpetasid teda tögades, suhtusid tema tegemistesse isaliku hoolivusega. Kõik nad olid I maailmasõja kadalipust läbi käinud.  Peamine tegevusliin on seotud Robby armastatu Pat`iga, kelle haigus viib raamatu paratamatu kurva lõpuni. Robby enesehinnang ja ootused elule on üsna madalad. Sõjaõudused vaevavad teda, sisimas tunneb ta ennast ebakindlalt ja üksinda. Kohtudes Patiga, ei suuda ta kuidagi uskuda et selline kaunis neiu talle tähelepanu pöörab ja teda isegi armastama võib hakata. Samas pole ta sugugi norutaja, teeb tööd, pummeldab kõrtsides, võtab elult viimast.   „Kolme sõpra“ lugedes hakkasin sealseid tegelasi tahtmatult võ
Lisateave

Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" (2019)

Kujutis
  Kiire ülevaade ja arvamus:  Oskar on loodulaps kes elab koos ema ja vennaga väikses linnakorteris. Teda ümbritsev on kuiv agulimiljöö tuimade tööinimestega. Tema ise on looduslaps, kes tänu oma kunstiandele on kuidagi töölispere rutiinist pääsenud. Ta käib Õpetaja (Ants Laikmaa) juures stuudios maalimas ja palgatööl joonestamas ühes hirmsas kohas - Merekindluses. (Hirmus on Merekindlus ainult sellepärast et seal peab igavat tööd tegema). Sinine sarvedega loom – Oskar ostis siniste kaantega kaustiku, kuhu hakkas oma päevikut pidama. Raamat ongi üles ehitatud päeviku kujul. Oma fantaasias kujutas ta ette, et kaustik on nagu sinine sarvedega loom. Raamatu esimeses kolmandikus räägib Oskar oma igapäevaelust. Tema mõtted ja fantaasialendu on kohati väga huvitav lugeda, aga veidi liiga pikalt on seda osa. Mul ei olnud kuidagi indu, muudkui venis ja venis. Nii et lugesin vahepeal hoopis ühe krimka 😊 .   Pööre tegevuses tuli siis, kui Oskar leidis Kalevipoja. Joonistades räbalapundart,
Lisateave

Ernest Hemingway "Üle jõe ja puude varju", 1950

Kujutis
  Selle raamatu juures meeldib mulle õhustik. Viis, kuidas romaan on kirjutatud. Kerged kiired dialoogid, Renata ja Richardi ootamatute vastuste ning pööretega vestlused. Samas on kõik justkui sordiini all, sest kõik teavad Richardi haigusest ja et arvatavasti pole teda enam kauaks.   Romaani minategelane on Richard (ehk Kolonel, nagu teada raamatus peamiselt kutsutakse), kes on kahes sõjas võidelnud Ameerika sõjaväelane. Koloneli elu on sõjast läbi imbunud, ilma sõja ja sõjaväeta pole tal midagi. Sõjad on võtnud tema tervise, muutnud ta karmiks. Ning viinud ta Veneetsiasse ning teinud sellest tema linna. Raamatul on mitu raami. Esmalt alguse ja lõpu pardijaht, kus Kolonel on üksi oma mõtete ja loodusega. Teisalt taaskohtumine armastatu Renataga, mis on kui helge-kerge jalutuskäik. Kus ajal pole tähtsust, on vaid kaks teineteisele pühendunud armastajat. Ometigi käib sõda Koloneliga kõikjal kaasas. Renata palub tal pidevalt sõjamälestusi rääkida ja kui pole Renatat, kerkivad tal ikka j
Lisateave