Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb" (1927)

 

Kui me ei lasku kirjanduslikku süvaanalüüsi, võiks teose kokku võtta nii: kamp sõpru-tuttavaid elab (jõude)elu, mis sisaldab endast ohjeldamatut joomist ja sihitut kulgemist ühest baarist teise. Olgu, ärme ole nii karmid 😊

Peategelane Jake on ameeriklasest ajakirjanik, kellel on püsiv töö Pariisis ajalehe toimetuses. Ta on elanud Euroopas juba pikka aega, valdab prantsuse ja hispaania keelt, tunneb hästi Pariisi ning Hispaania lõunaosa. Ta tundub asjalik mees, enamasti kahe jalaga maa peal ning suudab ennast ka nokastanud olekus pahandustest eemale hoida. Tema ainuke tõsine koorem on armastus Bretti vastu.

Brett – 34 aastane naine, kes ootab lahutust et abielluda Michael´iga. Kas ta tegelikult Mike ka armastab, sellest ma aru ei saanudki, tundub et nad lihtsalt olid otsustanud abielluda. Brett on minu jaoks arusaamatuks jääv tegelane. Mida ta üldse oma elult tahab? Jääb mulje, et enamuse ajast laseb ta ennast erinevatel meestel ühest kõrtsist teise vedada  ja kulgeb sihutult läbi elu ning meestuttavate. Jakega neil klapib, just nagu armastaksid mõlemad teiseteist kuid teades, et sellest ei saa kunagi püsivat liitu. Brett laseb austajatel ennast ära meelitada (Cohn, Romero) aga need suhted ei kesta kaua. Ta on kurb tegelane kelle perspektiiv on abiellumine alkoholi armastava ning purjuspäi tigedaks muutuva pankrotti läinud śotlasega.

Robert Cohn on Jake´i ameeriklasest tuttav, kes tuli oma elukaaslasega Pariisi elama ja kirjutas seal raamatut. Ühel hetkel sai temast jõukas vaba mees, kes hakkas seiklusi ja armusuhteid romantiseerima. Kohates Bretti, arvas ta, et on leidnud oma uue armastuse. Mõne kuu möödudes Brett tüdines temast kuid Cohn ei saanud sellest aru, ei osanud kõrvale astuda. Kogu seltskond oli Pamplonas festivalil ning Roberti pidevalt Brettil sabas käimine tekitas järjest suuremaid pingeid. Michael kui Bretti tulevane ametlik abikaasa läks Cohni peale järjest enam närvi ning solvas teda lõpuks avalikult ja põhjalikult „Öelge mulle ühte, Robert. Miks te kõnnite Brettil järel nagu mingi vaene armetu kohihärg? Kas te ei näe et teie seltskonda ei taheta.“ Kui Brett hakkas silma heitma Romerole, läks Cohnil armukadedusest silme eest mustaks ning tema poksijarusikaid said tunda Jake, Michael ning kõige rohkem nooruke härjavõitleja Romero.  Üsna sageli rõhutatakse Robert Cohni juudi päritolu, milles võib olla väikseid vihjeid Euroopas pead tõstvale juudivastasusele.

Kõrvaltegelasena kulgevad koos teistega Pamplonas Jake Ameerikast tulnud sõber Bill ja Bretti kihlatu Michael.

Raamatu esimese kolmandiku tegevus toimub kahe maailmasõja vahelisel ajal Pariisis ning peamine rõhk on kirjeldustel, kuidas Jake peale tööd ühest kohvikust teise käib, otsides sõpru ning juues ja süües koos nendega.

Vahemärkus – miks küll meeldib mitte-prantslastest autoritel kujutada Pariisi kui hiiglaslikku lõbustusasutust, kus iga sorti elukunstnikud püüavad kuidagi ära elada? Isegi kui linn on neid täiesti ära kurnanud, pingutavad nad meeleheitlikult edasi. Julio Cortazari „Keksumäng“ on üks ilmekas näide, mis praegu meelde tuleb. Vahelduseks soovitan lugeda Philippe Delermi „Terve pühapäeva oli sadanud“ – kas seal elab peategelane Pariisis, kuid hoopis teistsuguses (kuigi tänavad on samad, kirikud on samad, Rive Gauche ja Rive Droite on samad...).

„Ja päike tõuseb“ läheb huvitavamaks, kui kogu seltskond suundub Hispaaniasse Pamplona härjavõitluse festivalile. Jake ja Bill on puhkusel ning lähevad esmalt kahekest mägedesse kala püüdma. See on mõnus rahulik kahe sõbra omavaheline olemine. Pamplonas koguneb kogu kamp kokku ning võetakse osa terve nädal kestvast festivalist. Tegelaste omavahelised suhted on kõikuvad nagu ikka, kui üks sõpruskond pikka aega ninapidi iga päev koos on. Juuakse palju, tülitsetakse, lepitakse, nauditakse festivali. Konflikt Robert Conhi ja teiste vahel pidevalt süveneb, Bretti armumine Romerosse annab sellele viimase hoobi.

Olles elus inimestevahelisi suhteid piisavalt näinud, paelus mind romaanis hoopis kõik härjavõitlusega seotu. Hemingway oli härjavõitluse aficionado (kirglik fänn), ta käis oma eluajal lugematutel corridadel ning on sel teemal kirjutanud isegi raamatu ( Death in the Afternoon, 1932).

Raamatus „Ja päike tõuseb“ kirjeldatakse kogu Pamplona festivali kulg detailselt lahti, alates linna täitumisest ümbruskonna maarahvaga kuni võidukate matadooride areenilt lahkumiseni. Sellesse tundmatusse maailma sukeldumine oli väga põnev. Kes tahab selle festivali melu ise järgi proovida, siis see on võimalik ka tänapäeval - https://sanferminespamplona.es/en/

 

Kirjutamisviis „Ja päike tõuseb“ romaanis on tihe, ajakirjanduslik. Dialoogide väliselt on peategelase toimetamised kohati kirjeldatud väga detailselt vastaval tegevustikule, a la nüüd tegin seda ja siis tegin seda.  Selline kirjutamisviis hakkas silma, kuna taolisi lõike oli romaani üksjagu. "Ja päike tõuseb" oli Hemingway esimene romaan, võib-olla tuli veidi kohmakas kirjutamisviis sellest.