Donika Kelly „Bestiaarium“ (2016)

Vabadus on hiilgav niit, mis lookleb
kanjonis nagu sipelgas merikarbi spiraalis.

Hüvasti tupikutele ja väikestele tubadele.
Sool, mis kuulus kunagi merele, kuulub nüüd
tuulele ja minu kulmudele, sunnib mind vaatama.
 
Avan tuulele suu. Tuul avab
mu südame, mu rinna. Paljad luud
 
jäävad maha. Jätan hinge, mis oli kord kellegi teise,
kord minu enda oma, sinna liiva, mördi ja karjete
 
labürinti. Kuldne valgus tervitab mind,
tõmbab mu maa seest välja nagu vihmaussi.
 
/Armastusluuletus: Minotauros/

See helge luuletus on „Bestiaarium“-i lõpuosast. Luulekogu peidab endas aga palju valu, traumeeritud hinge segadust ja põgenemist.

Luuletuste lugemine pole alati lihtne ja arusaadav. Donika Kelly luuletused nõuavad sisseelamist, mitu korda üle lugemist ja paljud mõtted võivad ikka arusaamatuks jääda.  

Mis on luuletus - ikka inimese tunnete, südame ja hinge peegeldus. 

Kelly „Bestiaarium“ on lapsepõlvetrauma väljaelamine. Trauma pole mingi niisama õnnetus, vaid Kelly oli lapsena seksuaalkuriteo ohver, pilastajaks tema oma isa.

Luuletusi raamatu algusest järjest lugedes tekkis kahtlus, et autor kirjeldab midagi hirmsat ja vastikut, mis temaga on juhtunud. Ja siis tsükkel „Kuidas olla üksi“ avaldab selle hirmsa tõe

 …Tunnista üles: kui oleksid teistlaadi

Inimene, lööksid sa isa kolju

Saapaga sodiks…..

„Kuidas olla üksi“ lugesin läbi ühe hingetõmbega. See mis välja koorus, on ängistav. Kirjanik ise ütleb, et ta ei tahtnudki tegelikult seda tsüklit raamatusse panna, see oli ta jaoks nii valus.

Donika Kelly on oma luulekoguga saanud üle maailma tuntuks, sest sellise delikaatse ja masendava teemaga (pedofiilia, sellest tingitud psüühiline trauma, terapeudid) pole luulemaailmas enne tegeldud. 

Oma sisemaailma ja probleemide kohta on ta öelnud nii:

To inhabit this particular body is to carry trauma and grief and the dehumanization that comes with being a black person, a black woman, a black lesbian in the U.S. Without the small fleet of therapists I’ve seen over the last fourteen years, I wouldn’t be alive, and I wouldn’t have been able to process the multiple traumas you see throughout the book.

      (Daniel Pieczkolon "Interview with Donika Kelly" February 6, 2017) 

Terve intervjuu on lugemiseks siin: https://www.hobartpulp.com/web_features/interview-with-nbsp-donika-kelly-nbsp