Liz Moore „Pikk ergas jõgi“, 2020

  Otsisin poes krimiraamatute riiulist raamatut, mis võiks olla põnevaks ja ajaviitvaks lugemiseks tõsisemate raamatute vahele. Terve pataka raamatute läbisirvimise tulemusena valisin „Pikk ergas jõgi“, mis tundus veidi teistmoodi romaan kui mitu koledat mõrva, mida kogenud inspektor lahendama asub.  Lootsin sellest raamatust palju, kuid kahjuks pidin pettuma. Põnevust oli ..…veidi. Romaani peategelane, reapolitseinikust naine Mickey elab ja töötab Philadelphia linnaosas, kus elu on kehv, lokkab narkomaania ja prostitutsioon. Mickey enda õde Kacey on narko küüsis ning romaani peamine teema on Mickey muretsemine Kacey pärast, sest viimane on juba pikka aega kadunud. Samal ajal toimub tema piirkonnas mitu prostituutide mõrva ning Mickey kardab, et Kacey võib samuti surnud olla. Raamatu lõpus saame teada, et Kacey on hoopis nende kadumaläinud isa üles leidnud ning käib võõrutusravil. Mõrvar on aga tema lühiaegne politseinikust paarimees!  

Aeg romaanis hüppab vaheldumisi tähapäeva ja tagasi minevikku, kirjeldades seal tüdrukute kujunemisteed. Erinevaid kajastamist leidvaid probleeme on palju – narkomaania, noore tüdruku ärakasutamine, politseinikust kurjategija. Kõik inimesed ja olukorrad pole ometigi halvad, Mickey politseinikust sõber, kes oma vabast ajast sõltlasi aitab; õde ja tema peika, kes proovivad sõltuvusest vabaneda, tore naabritädi jne.   

Romaanis toimub nii mõndagi. Kui süžee kavapunktidena kirja panna, siis potentsiaali nagu on. Aga ma ei tea, mul ei tekkinud lugedes sellist mõnusat nautimise tunnet. Võtsin raamatu kätte, ootuses lugeda krimkat. Aga ma ei paigutaks „Pikk ergas jõgi“ kriminulli alla, pigem on see krimisugemetega ühiskonnakriitiline romaan. Ainuke põnevust tekitav koht oli siis, kui selgus et Mickey laps polegi tegelikult tema oma. Kõik muu lihtsalt kulges üsna ettearvatavalt.

Kindlasti sõltub romaani meeldimine/mitte-meeldimine ka sellest, kas lugeja suudab  tegevusega mingilgi määra samastuda, mõelda ennast üheks tegelaseks. Ehk ongi selle raamatu puhul probleemiks, et käsitletavad teemad on minu jaoks väga võõrad. Peategelane oma ebakindluse ja vääritimõistmistega on pigem nõrk karakter ning kirjaniku kirjutamisstiil polnud piisavalt osav, et võõras teema ja kõhklev peategelane minu jaoks huvitavaks kirjutada.

Liz Moore tegi raamatu kirjutamiseks eeltööd narkoprobleemide kohta, külastades kodutute varjupaiku, nõustamiskeskuseid jmt.

Hea meelega loeks kirjaniku mõnda teist raamatut, näiteks tema debüütromaani The Words of Every Song.