Liz Moore „Pikk ergas jõgi“, 2020

  Otsisin poes krimiraamatute riiulist raamatut, mis võiks olla põnevaks ja ajaviitvaks lugemiseks tõsisemate raamatute vahele. Terve pataka raamatute läbisirvimise tulemusena valisin „Pikk ergas jõgi“, mis tundus veidi teistmoodi romaan kui mitu koledat mõrva, mida kogenud inspektor lahendama asub.  Lootsin sellest raamatust palju, kuid kahjuks pidin pettuma. Põnevust oli ..…veidi. Romaani peategelane, reapolitseinikust naine Mickey elab ja töötab Philadelphia linnaosas, kus elu on kehv, lokkab narkomaania ja prostitutsioon. Mickey enda õde Kacey on narko küüsis ning romaani peamine teema on Mickey muretsemine Kacey pärast, sest viimane on juba pikka aega kadunud. Samal ajal toimub tema piirkonnas mitu prostituutide mõrva ning Mickey kardab, et Kacey võib samuti surnud olla. Raamatu lõpus saame teada, et Kacey on hoopis nende kadumaläinud isa üles leidnud ning käib võõrutusravil. Mõrvar on aga tema lühiaegne politseinikust paarimees!  

Aeg romaanis hüppab vaheldumisi tähapäeva ja tagasi minevikku, kirjeldades seal tüdrukute kujunemisteed. Erinevaid kajastamist leidvaid probleeme on palju – narkomaania, noore tüdruku ärakasutamine, politseinikust kurjategija. Kõik inimesed ja olukorrad pole ometigi halvad, Mickey politseinikust sõber, kes oma vabast ajast sõltlasi aitab; õde ja tema peika, kes proovivad sõltuvusest vabaneda, tore naabritädi jne.   

Romaanis toimub nii mõndagi. Kui süžee kavapunktidena kirja panna, siis potentsiaali nagu on. Aga ma ei tea, mul ei tekkinud lugedes sellist mõnusat nautimise tunnet. Võtsin raamatu kätte, ootuses lugeda krimkat. Aga ma ei paigutaks „Pikk ergas jõgi“ kriminulli alla, pigem on see krimisugemetega ühiskonnakriitiline romaan. Ainuke põnevust tekitav koht oli siis, kui selgus et Mickey laps polegi tegelikult tema oma. Kõik muu lihtsalt kulges üsna ettearvatavalt.

Kindlasti sõltub romaani meeldimine/mitte-meeldimine ka sellest, kas lugeja suudab  tegevusega mingilgi määra samastuda, mõelda ennast üheks tegelaseks. Ehk ongi selle raamatu puhul probleemiks, et käsitletavad teemad on minu jaoks väga võõrad. Peategelane oma ebakindluse ja vääritimõistmistega on pigem nõrk karakter ning kirjaniku kirjutamisstiil polnud piisavalt osav, et võõras teema ja kõhklev peategelane minu jaoks huvitavaks kirjutada.

Liz Moore tegi raamatu kirjutamiseks eeltööd narkoprobleemide kohta, külastades kodutute varjupaiku, nõustamiskeskuseid jmt.

Hea meelega loeks kirjaniku mõnda teist raamatut, näiteks tema debüütromaani The Words of Every Song.


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

E.M.Remarque "Kolm sõpra" (1937), K.Westö "Tritonus" (2020)

Kujutis
    Seisin raamaturiiuli eest ja tekkis tunne, et võiks lugeda uuesti  Erich Maria Remarque raamatut „Kolm sõpra“. Robby. Gottfried. Otto. Kolm meest, keda sidus tugev ja kokkuhoidev, kooliajal tekkinud ja sõjakeerises tugevnenud sõprus. Raamatu minategelane on Robby, just kolmekümneseks saanud mees. Kolmest sõbrast noorim. Gottfried ja Otto toetasid ja vahel õpetasid teda tögades, suhtusid tema tegemistesse isaliku hoolivusega. Kõik nad olid I maailmasõja kadalipust läbi käinud.  Peamine tegevusliin on seotud Robby armastatu Pat`iga, kelle haigus viib raamatu paratamatu kurva lõpuni. Robby enesehinnang ja ootused elule on üsna madalad. Sõjaõudused vaevavad teda, sisimas tunneb ta ennast ebakindlalt ja üksinda. Kohtudes Patiga, ei suuda ta kuidagi uskuda et selline kaunis neiu talle tähelepanu pöörab ja teda isegi armastama võib hakata. Samas pole ta sugugi norutaja, teeb tööd, pummeldab kõrtsides, võtab elult viimast.   „Kolme sõpra“ lugedes hakkasin sealseid tegelasi tahtmatult võ
Lisateave

Ernest Hemingway "Üle jõe ja puude varju", 1950

Kujutis
  Selle raamatu juures meeldib mulle õhustik. Viis, kuidas romaan on kirjutatud. Kerged kiired dialoogid, Renata ja Richardi ootamatute vastuste ning pööretega vestlused. Samas on kõik justkui sordiini all, sest kõik teavad Richardi haigusest ja et arvatavasti pole teda enam kauaks.   Romaani minategelane on Richard (ehk Kolonel, nagu teada raamatus peamiselt kutsutakse), kes on kahes sõjas võidelnud Ameerika sõjaväelane. Koloneli elu on sõjast läbi imbunud, ilma sõja ja sõjaväeta pole tal midagi. Sõjad on võtnud tema tervise, muutnud ta karmiks. Ning viinud ta Veneetsiasse ning teinud sellest tema linna. Raamatul on mitu raami. Esmalt alguse ja lõpu pardijaht, kus Kolonel on üksi oma mõtete ja loodusega. Teisalt taaskohtumine armastatu Renataga, mis on kui helge-kerge jalutuskäik. Kus ajal pole tähtsust, on vaid kaks teineteisele pühendunud armastajat. Ometigi käib sõda Koloneliga kõikjal kaasas. Renata palub tal pidevalt sõjamälestusi rääkida ja kui pole Renatat, kerkivad tal ikka j
Lisateave

Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" (2019)

Kujutis
  Kiire ülevaade ja arvamus:  Oskar on loodulaps kes elab koos ema ja vennaga väikses linnakorteris. Teda ümbritsev on kuiv agulimiljöö tuimade tööinimestega. Tema ise on looduslaps, kes tänu oma kunstiandele on kuidagi töölispere rutiinist pääsenud. Ta käib Õpetaja (Ants Laikmaa) juures stuudios maalimas ja palgatööl joonestamas ühes hirmsas kohas - Merekindluses. (Hirmus on Merekindlus ainult sellepärast et seal peab igavat tööd tegema). Sinine sarvedega loom – Oskar ostis siniste kaantega kaustiku, kuhu hakkas oma päevikut pidama. Raamat ongi üles ehitatud päeviku kujul. Oma fantaasias kujutas ta ette, et kaustik on nagu sinine sarvedega loom. Raamatu esimeses kolmandikus räägib Oskar oma igapäevaelust. Tema mõtted ja fantaasialendu on kohati väga huvitav lugeda, aga veidi liiga pikalt on seda osa. Mul ei olnud kuidagi indu, muudkui venis ja venis. Nii et lugesin vahepeal hoopis ühe krimka 😊 .   Pööre tegevuses tuli siis, kui Oskar leidis Kalevipoja. Joonistades räbalapundart,
Lisateave