V.Perrin "Lilledele värsket vett" (2018), "Kolm" (2021)












"Lilledele värsket vett"..…. Hoidsin raamatupoes seda teost mitmeid-mitmeid kordi käes, lugesin sisukokkuvõtet, sirvisin siit-sealt. Aga millegipärast panin ikka riiulile tagasi.
“On raamatuid, millest me jääme ilma nagu mõnest kohtumisest, me läheme mööda lugudest ja inimestest, kes oleksid võinud kõike muuta. Arusaamatuse, kaane, kehva kokkuvõtte või eelarvamuse tõttu. Õnneks on vahel elu siiski järjekindel”. (“Kolm”, lk. 458).
Kui avastasin, et "Lilledele värsket vett" on juba kolmandat aastal ostude ja laenutuste edetabeli tipus, otsustasin raamatu lõpuks ära osta. Enam ei olnud võimalik  ignoreerida.
See raamat üllatas mind. Avastasin Valerie Perraini näol kirjaniku, kes tõesti oskab raamatuid kirjutada - süzee ja kirjutamisstiil on ladus ja teoste ülesehitus huvitav. 

"Kolm” ilmus vahetult peale seda kui olin "Lilledele...." lõpetanud. Nii lugesin kaks Perrini romaani järjest. Romaanid on erinevad, aga kirjaniku stiil selgelt ära tuntav: edasi-tagasi liikumine ajas, viited muusikale, erinevate tegelaste vaatepunktid samadele sündmustele, see tekitab raamatutes huvitavad kihistused. Lugeja avastab pidevalt midagi uut, ikka ja jälle selgub asju, mis paneb loole natuke teise pilguga vaatama. 

Tänapäeva üksildased inimesed... "Lilledele värsket vett" Veronic ja tema mees Phillipe elavad koos, kuid kumbki ei tea teineteise mõtetest, lootustest ja hirmudest. Omavahel pole usaldust, ennast avatakse aeglaselt ning ainult väga valitud inimestele. "Kolme" tegelased on täiskasvanuna samasugused üksildased hinged, igaühel on oma taak kanda mida teistega ei taheta-julgeta jagada. Mind pani selline üksildus isega natuke imestama - võiks ju arvata et prantslased on head suhtlejad ning räägivad oma probleemidest avatult (mitte nagu põhjamaalased). Võib-olla just see on tänapäeva ühiskonna suurim probleem - näiliselt on kõik väga suhtlusaldis, aga see on ainult pinnavirvendus ning tegelikult ei osata hinget-hingele suhelda isegi kõige lähedasematega. 

Nii "Kolm" kui "Lilledele värsket vett" üllatavad lugejat raamatu edenedes millegi täieti ootamatuga. Mind vapustas  tütre kohutav saatus romaanis "Lilledele..." ning teine suurem vapustus oli teada saamine, kes selles õnnetuses tegelikult süüdi oli. "Kolme" puhul hakkas raamatu edenedes järjest enam närima küsimus, "kes sa õieti oled, Virgine? Milline on sinu osa selle kolmiku - Nina, Adriani, Etienni elus? Ja kui siis lihtsalt raamatut lugedes tekkis järsku selgus ....appi, see on hoopis nii! Pusletükid langevad iseeneset kokku, mingid küsimused selguvad ning tegelaste käitumine saab arusaaadavaks. 

Valerie Perrin on hoiab väga meisterlikult üleval huvi tegelaste elu ja omavaheliste suhete osas. Tema raamatud mõnes mõttes ka põnevusromaanid - igav ei hakka, filmilik tegevus viib kogu aeg edasi. Samas, kui neist raamatutest filmid teha (kindlasti tehakse!), siis seal pole minu arvates siiski võimalik piisavalt hästi edastada tegelaste sisemisi monolooge. 

Huvitava kihilisuse tekitab romaanidesse viited muusikale, konkreetsetele paladele. Kui on viitsimist lugemise ajal muusika kõrvale mängima panna, muutub tekst järsku mitmekihilisemaks.

Valerie Perrin avaldas oma esimese raamatu, kui oli juba 40-ndate teises pooles. Enne kirjutas ta filmistsenaariume elukaaslase Claude Leloush filmidele.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Ernest Hemingway "Üle jõe ja puude varju", 1950

Kujutis
  Selle raamatu juures meeldib mulle õhustik. Viis, kuidas romaan on kirjutatud. Kerged kiired dialoogid, Renata ja Richardi ootamatute vastuste ning pööretega vestlused. Samas on kõik justkui sordiini all, sest kõik teavad Richardi haigusest ja et arvatavasti pole teda enam kauaks.   Romaani minategelane on Richard (ehk Kolonel, nagu teada raamatus peamiselt kutsutakse), kes on kahes sõjas võidelnud Ameerika sõjaväelane. Koloneli elu on sõjast läbi imbunud, ilma sõja ja sõjaväeta pole tal midagi. Sõjad on võtnud tema tervise, muutnud ta karmiks. Ning viinud ta Veneetsiasse ning teinud sellest tema linna. Raamatul on mitu raami. Esmalt alguse ja lõpu pardijaht, kus Kolonel on üksi oma mõtete ja loodusega. Teisalt taaskohtumine armastatu Renataga, mis on kui helge-kerge jalutuskäik. Kus ajal pole tähtsust, on vaid kaks teineteisele pühendunud armastajat. Ometigi käib sõda Koloneliga kõikjal kaasas. Renata palub tal pidevalt sõjamälestusi rääkida ja kui pole Renatat, kerkivad t...
Lisateave

E.M.Remarque "Kolm sõpra" (1937), K.Westö "Tritonus" (2020)

Kujutis
    Seisin raamaturiiuli eest ja tekkis tunne, et võiks lugeda uuesti  Erich Maria Remarque raamatut „Kolm sõpra“. Robby. Gottfried. Otto. Kolm meest, keda sidus tugev ja kokkuhoidev, kooliajal tekkinud ja sõjakeerises tugevnenud sõprus. Raamatu minategelane on Robby, just kolmekümneseks saanud mees. Kolmest sõbrast noorim. Gottfried ja Otto toetasid ja vahel õpetasid teda tögades, suhtusid tema tegemistesse isaliku hoolivusega. Kõik nad olid I maailmasõja kadalipust läbi käinud.  Peamine tegevusliin on seotud Robby armastatu Pat`iga, kelle haigus viib raamatu paratamatu kurva lõpuni. Robby enesehinnang ja ootused elule on üsna madalad. Sõjaõudused vaevavad teda, sisimas tunneb ta ennast ebakindlalt ja üksinda. Kohtudes Patiga, ei suuda ta kuidagi uskuda et selline kaunis neiu talle tähelepanu pöörab ja teda isegi armastama võib hakata. Samas pole ta sugugi norutaja, teeb tööd, pummeldab kõrtsides, võtab elult viimast.   „Kolme sõpra“ lugedes hakkasin sealsei...
Lisateave

Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb" (1927)

Kujutis
  Kui me ei lasku kirjanduslikku süvaanalüüsi, võiks teose kokku võtta nii: kamp sõpru-tuttavaid elab (jõude)elu, mis sisaldab endast ohjeldamatut joomist ja sihitut kulgemist ühest baarist teise. Olgu, ärme ole nii karmid 😊 Peategelane Jake on ameeriklasest ajakirjanik, kellel on püsiv töö Pariisis ajalehe toimetuses. Ta on elanud Euroopas juba pikka aega, valdab prantsuse ja hispaania keelt, tunneb hästi Pariisi ning Hispaania lõunaosa. Ta tundub asjalik mees, enamasti kahe jalaga maa peal ning suudab ennast ka nokastanud olekus pahandustest eemale hoida. Tema ainuke tõsine koorem on armastus Bretti vastu. Brett – 34 aastane naine, kes ootab lahutust et abielluda Michael ´iga. Kas ta tegelikult Mike ka armastab, sellest ma aru ei saanudki, tundub et nad lihtsalt olid otsustanud abielluda. Brett on minu jaoks arusaamatuks jääv tegelane. Mida ta üldse oma elult tahab? Jääb mulje, et enamuse ajast laseb ta ennast erinevatel meestel ühest kõrtsist teise vedada  ja kulgeb sihutu...
Lisateave