Bo Carpelan "Varjukõnd" (1977)

 

1890-ndate lõpus Soomes, Turu lähedal asuvas väikses kuurortlinnas on toimunud mõrv - tapetud on kahtlase kuulsusega tüdruk Anna. Linnakeses toimub veel laopõleng, suur suvepidu, ühe poolearuga vanamehe surm. Tegevus jutustatakse läbi paljude inimeste silmade - politseiülem, kaks noormeest, konsul, tema naine Cecilia. Noortel inimestel on oma eksistentsiaalsed probleemid - enesekindlus, seksuaalsus, armastus. Keskealistel aga elu mahasurutus, enese kaotamine, üksindus.

Soome Lääneranniku suvituslinna atmosfääri on tore ette kujutada. Kas tegevus võis toimuda näiteks Naantalis? Olen käinud Naantalis, Uusikaupunkis, Nauvos ning kujutan hästi ette tegevuspaiga miljööd. Kirjeldused linnakesest tõid silma ette puumajad, pisikese sadama ja männimetsase kivise maastiku.

Krimiliinist - üsna lõpuni polnud mul mõrvarist aimugi. Politseiülem Werner lahendas juhtumit nii, et raamatu lugejale tema lahenduskäike lahti ei seletatud. Pigem on romaanis rõhk inimestel, nende probleemidel ja enesega hakkama saamisel.

Põgusalt antakse tunda ka ühiskondlikku pinget - Soome oli sel ajal tsaari-Venemaa osa aga rahvuslik liikumine oli juba pead tõstnud. Võimu teenivate inimeste ja rahvuslikult meelestatute vahel oli väikest nägelemist. Suvitajate vahel patseerivad Vene ohvitserid on ka ära mainitud. Samuti vastandatakse linnakese jõukama kihi ja vaestelinnaosas elavate inimeste elu. Romaan on põhjamaiselt hillitsetud, aeglase tempoga.

Bo Carpeland (1926-2011) oli rootsi keeles kirjutav Soome kirjanik. Tema looming oli väga mitmekülgne. Peamise tuntuse sai luuletajana, kuid kirjutas ka romaane, lasteraamatuid, libretosid. 

Siin on link ETV saatele, kus Bo Carpelandil on külas Jaan Kaplinski. Kahekõned: Jaan Kaplinski ja Bo Carpelan


Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

E.M.Remarque "Kolm sõpra" (1937), K.Westö "Tritonus" (2020)

Kujutis
    Seisin raamaturiiuli eest ja tekkis tunne, et võiks lugeda uuesti  Erich Maria Remarque raamatut „Kolm sõpra“. Robby. Gottfried. Otto. Kolm meest, keda sidus tugev ja kokkuhoidev, kooliajal tekkinud ja sõjakeerises tugevnenud sõprus. Raamatu minategelane on Robby, just kolmekümneseks saanud mees. Kolmest sõbrast noorim. Gottfried ja Otto toetasid ja vahel õpetasid teda tögades, suhtusid tema tegemistesse isaliku hoolivusega. Kõik nad olid I maailmasõja kadalipust läbi käinud.  Peamine tegevusliin on seotud Robby armastatu Pat`iga, kelle haigus viib raamatu paratamatu kurva lõpuni. Robby enesehinnang ja ootused elule on üsna madalad. Sõjaõudused vaevavad teda, sisimas tunneb ta ennast ebakindlalt ja üksinda. Kohtudes Patiga, ei suuda ta kuidagi uskuda et selline kaunis neiu talle tähelepanu pöörab ja teda isegi armastama võib hakata. Samas pole ta sugugi norutaja, teeb tööd, pummeldab kõrtsides, võtab elult viimast.   „Kolme sõpra“ lugedes hakkasin sealseid tegelasi tahtmatult võ
Lisateave

Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" (2019)

Kujutis
  Kiire ülevaade ja arvamus:  Oskar on loodulaps kes elab koos ema ja vennaga väikses linnakorteris. Teda ümbritsev on kuiv agulimiljöö tuimade tööinimestega. Tema ise on looduslaps, kes tänu oma kunstiandele on kuidagi töölispere rutiinist pääsenud. Ta käib Õpetaja (Ants Laikmaa) juures stuudios maalimas ja palgatööl joonestamas ühes hirmsas kohas - Merekindluses. (Hirmus on Merekindlus ainult sellepärast et seal peab igavat tööd tegema). Sinine sarvedega loom – Oskar ostis siniste kaantega kaustiku, kuhu hakkas oma päevikut pidama. Raamat ongi üles ehitatud päeviku kujul. Oma fantaasias kujutas ta ette, et kaustik on nagu sinine sarvedega loom. Raamatu esimeses kolmandikus räägib Oskar oma igapäevaelust. Tema mõtted ja fantaasialendu on kohati väga huvitav lugeda, aga veidi liiga pikalt on seda osa. Mul ei olnud kuidagi indu, muudkui venis ja venis. Nii et lugesin vahepeal hoopis ühe krimka 😊 .   Pööre tegevuses tuli siis, kui Oskar leidis Kalevipoja. Joonistades räbalapundart,
Lisateave

Ernest Hemingway "Üle jõe ja puude varju", 1950

Kujutis
  Selle raamatu juures meeldib mulle õhustik. Viis, kuidas romaan on kirjutatud. Kerged kiired dialoogid, Renata ja Richardi ootamatute vastuste ning pööretega vestlused. Samas on kõik justkui sordiini all, sest kõik teavad Richardi haigusest ja et arvatavasti pole teda enam kauaks.   Romaani minategelane on Richard (ehk Kolonel, nagu teada raamatus peamiselt kutsutakse), kes on kahes sõjas võidelnud Ameerika sõjaväelane. Koloneli elu on sõjast läbi imbunud, ilma sõja ja sõjaväeta pole tal midagi. Sõjad on võtnud tema tervise, muutnud ta karmiks. Ning viinud ta Veneetsiasse ning teinud sellest tema linna. Raamatul on mitu raami. Esmalt alguse ja lõpu pardijaht, kus Kolonel on üksi oma mõtete ja loodusega. Teisalt taaskohtumine armastatu Renataga, mis on kui helge-kerge jalutuskäik. Kus ajal pole tähtsust, on vaid kaks teineteisele pühendunud armastajat. Ometigi käib sõda Koloneliga kõikjal kaasas. Renata palub tal pidevalt sõjamälestusi rääkida ja kui pole Renatat, kerkivad tal ikka j
Lisateave