Krista lugemised

  Karen Blixeni „Aafrika äärel“ on autobiograafiline kogu meenutustest ja mälestustest Keenias (1914 – 1931) elatud ajast. Läbi inimeste ja nende tegude iseloomustab ta Aafrikat. Persoonid, keda ta kirjeldab, on peamiselt aafriklased kes tema farmis elasid ja töötasid. Kohalike elanike ehk pärismaalaste (nagu ta ise ütleb) eluviisi tundmaõppimine, erinevate suguharude iseloomulike joonte kirjeldamine.  Seda oli väga huvitav lugeda. Kuidas aafriklaste suhtumine ellu oli hoopis teistsugune kui eurooplaste oma. Näiteks ei huvitanud neid küsimus „kes on süüdi ja miks ta seda tegi“. Kui midagi halba juhtus, võeti seda kui paratamatust. Edasi keskenduti sellele, kuidas tekkinud olukorda lahendada. Inimese toime pandud pahateo puhul peeti pikki vaidlusi selle üle, kui palju kahjutasu (mitu lehma) peaks saama kahju kannatanu. Mitte selle üle, mis pahateo sooritaja kuriteoni viis. Ma polnud endale teadvustanud, kui mitmekesine oli juba 20.sajandi algul Aafrika idapoolse rannikuala ela...

    See on üks omapäraselt kirjutatud raamat. Täiesti geniaalne viis sündmuse käsitlemiseks, paneb kirjandussõbra nautima raamatu vormi ja kirjutamislaadi. Süzee sündmustik liigub tagantpoolt ettepoole, hüpates vahepeal ka aega vahetult peale mõrva. Lugu on kroonika stiilis – olnud sündmuste tagantjärele meenutamine. Jutustaja on loo keskse tegelase ja mõrvatu Santiago Nazari sõber, kes aastaid hiljem püüab rekonstrueerida olnud sündmuste jada. Tegevus toimub ühes Ladina-Ameerika väikelinnas. Õhkkond on ärev-tegus, eelmisel päeval on olnud suur pulmapidu ja hommikul peatub linnakese juures piiskop oma laevaga. Kohaliku poekese ees laua taga aga istuvad kaksikutest vennad Vicariod, kes kuulutavad igale möödaminejale oma kavatsust tappa Santiago Nazar. Kuidas siis juhtub nii, et Nazar lõpuks tapetaksegi, kuigi praktiliselt kogu linna teab Vicariode plaanist? Kaksikud sunnib tapmistööle perekonna au. Miks aga käitus nende õde Angela Vicario just nii, et süü jäi Santiago Nazari pe...

  Oh Sinuhe, Sinuhe! Kuidas sinust küll kirjutada? Kas tõesti rumaluke, kes päris elus hakkama ei saa. Ometigi oli sul elu jooksul nii palju tegemisi, olid kõrgel positsioonil ja nägid kaugeid maid. Idealist, kes uskus vaarao Ehnatoni ideid. Sulle päriselt meeldis mõte rahvaste ja inimeste võrdsusest. Ja sellepärast peeti sind vähe opakaks, kui neid ideid avalikult pärast (vale)vaarao surma ikka veel kuulutasid.  Kas ei olnud sa veidi nagu kuninganarri olukorras, armastasid oma valitsejat, kuigi samas ka vihkasid teda ta tegude tagajärgede pärast. Oma positsioonil vaarao arsti ja tähtsatel kohtadel olevate isikute sõbrana pääsesid mitmeid kordi olukorras, kus mõni teine oleks ammu jalgupidi nööri otsa tõmmatud.   Metsik eesel. Täiesti sõge käitumine mingites olukordades. Kirglik loomus. Nooruses kogu oma varanduse ja pere mahamängimine kurtisaanile. Seda oli lausa piinlik lugeda!  Isegi vanas eas suutsid sa süttida ja oma tõekspidamisi kuulutada.   Nupukas mees,...

  Bruno – noorepoolne mees, kellel on seljataga sõjaväekogemus Sarajevost. Terava mõistusega, rahuliku loomuga. Delikaatne. Oskab mitu sammu ette mõelda. Vajadusel füüsiliselt kiire ja julge. Gurmaan. Jahimees ja loomaarmastaja. Armastuse otsija. Orb.       Munitsipaalpolitseinik. Bruno on osa St.Denis kogukonnas, oma ameti tõttu teab tema kõiki ja kõik teavad teda. Huvitav rahulik karakter, pole minu arust stereotüüpne prantslane. Raamatud   jälgivad Bruno ja kogukonna tegemisi, kuritöö võib teoses juhtuda alles esimese kolmandiku lõpus või raamatu keskel. Lisaks Brunole uurivad kuritegu alati ka n.ö. päris politseinikud. Neid ilmub kohale igasuguseid, nii et tekib küsimus, milline see Prantsuse politseistruktuur täpselt on. Võhik et saa aru, mis vahe on kohalikul sandarmeerial, Police Nationale -il ja teistel struktuuridel, kelle esindajad kõik kuritegu lahendama saadetakse. Aga kunagi ei saa nad hakkama ilma munitsipaalpolitseinik Bruno kohali...

    Seisin raamaturiiuli eest ja tekkis tunne, et võiks lugeda uuesti  Erich Maria Remarque raamatut „Kolm sõpra“. Robby. Gottfried. Otto. Kolm meest, keda sidus tugev ja kokkuhoidev, kooliajal tekkinud ja sõjakeerises tugevnenud sõprus. Raamatu minategelane on Robby, just kolmekümneseks saanud mees. Kolmest sõbrast noorim. Gottfried ja Otto toetasid ja vahel õpetasid teda tögades, suhtusid tema tegemistesse isaliku hoolivusega. Kõik nad olid I maailmasõja kadalipust läbi käinud.  Peamine tegevusliin on seotud Robby armastatu Pat`iga, kelle haigus viib raamatu paratamatu kurva lõpuni. Robby enesehinnang ja ootused elule on üsna madalad. Sõjaõudused vaevavad teda, sisimas tunneb ta ennast ebakindlalt ja üksinda. Kohtudes Patiga, ei suuda ta kuidagi uskuda et selline kaunis neiu talle tähelepanu pöörab ja teda isegi armastama võib hakata. Samas pole ta sugugi norutaja, teeb tööd, pummeldab kõrtsides, võtab elult viimast.   „Kolme sõpra“ lugedes hakkasin sealsei...

  Kiire ülevaade ja arvamus:  Oskar on loodulaps kes elab koos ema ja vennaga väikses linnakorteris. Teda ümbritsev on kuiv agulimiljöö tuimade tööinimestega. Tema ise on looduslaps, kes tänu oma kunstiandele on kuidagi töölispere rutiinist pääsenud. Ta käib Õpetaja (Ants Laikmaa) juures stuudios maalimas ja palgatööl joonestamas ühes hirmsas kohas - Merekindluses. (Hirmus on Merekindlus ainult sellepärast et seal peab igavat tööd tegema). Sinine sarvedega loom – Oskar ostis siniste kaantega kaustiku, kuhu hakkas oma päevikut pidama. Raamat ongi üles ehitatud päeviku kujul. Oma fantaasias kujutas ta ette, et kaustik on nagu sinine sarvedega loom. Raamatu esimeses kolmandikus räägib Oskar oma igapäevaelust. Tema mõtted ja fantaasialendu on kohati väga huvitav lugeda, aga veidi liiga pikalt on seda osa. Mul ei olnud kuidagi indu, muudkui venis ja venis. Nii et lugesin vahepeal hoopis ühe krimka 😊 .   Pööre tegevuses tuli siis, kui Oskar leidis Kalevipoja. Joonist...