Mika Waltari "Sinuhe" (1945)

 

Oh Sinuhe, Sinuhe! Kuidas sinust küll kirjutada?

Kas tõesti rumaluke, kes päris elus hakkama ei saa. Ometigi oli sul elu jooksul nii palju tegemisi, olid kõrgel positsioonil ja nägid kaugeid maid. Idealist, kes uskus vaarao Ehnatoni ideid. Sulle päriselt meeldis mõte rahvaste ja inimeste võrdsusest. Ja sellepärast peeti sind vähe opakaks, kui neid ideid avalikult pärast (vale)vaarao surma ikka veel kuulutasid. 

Kas ei olnud sa veidi nagu kuninganarri olukorras, armastasid oma valitsejat, kuigi samas ka vihkasid teda ta tegude tagajärgede pärast. Oma positsioonil vaarao arsti ja tähtsatel kohtadel olevate isikute sõbrana pääsesid mitmeid kordi olukorras, kus mõni teine oleks ammu jalgupidi nööri otsa tõmmatud.

 

Metsik eesel. Täiesti sõge käitumine mingites olukordades. Kirglik loomus. Nooruses kogu oma varanduse ja pere mahamängimine kurtisaanile. Seda oli lausa piinlik lugeda! 

Isegi vanas eas suutsid sa süttida ja oma tõekspidamisi kuulutada.

 

Nupukas mees, oskasid käituda nii, et teised sind austama ja usaldama hakkasid. Suutsid võõrastes maades saavutada sealsete arstide poolehoiu. 

 

Armastuses olid aga suur läbikukkuja. Esmalt muidugi keeras üks elukutseline prostituut su nii lõplikult ümber sõrme, et selle häbiga polnud enam võimalik Teebas elada.

Ilus armastus Mineaga. Olid tema jumalale pühendumist austav. Teil oleks võinud tulla koos ilus elu, kui sa poleks olnud selline dzentelmen.

Keskea kiindumus Merit. Ise sa seda armastuseks ei nimetanud. Hillitsetud, rohkem nagu omavahelisel kokkuleppel püsinud suhe. Tänapäeva mõistes kaugsuhe. Ometigi oli Merit sulle väga südamelähedane, temaga koos oli su hing rahus. Sellest suhtest sündis sulle poeg, aga Merit varjas seda fakti sinu eest. Kas mitte sellepärast, et sa rääkisid oma sõgedast kahtlusest enda kuningliku päritolu kohta? Ta ei tahtnud pojale keerulist elu. Ehk kaotas ta sinu vastu usalduse – milline normaalne egiptlane usub tõemeeli, et ta võib olla vaarao järglane!!

 

Seikleja, kõhkleja, analüüsija.

Üks igavesti põnev tegelane…..

 

-------------------------------------------------------------------------------

 

Mika Waltari „Sinuhe“ pole seiklusraamat sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“, kuigi Sinuhe rännuaastad olid väga põnevad. See pole ka raamat Egiptuse ajaloost, kuigi peamised kirjeldatud ajaloolised tegelased olid ka päriselt olemas.

See on lugu ühest mõtlevast inimesest, kes juhtus elama ajaloo pöördelistel aegadel. „Sinuhe“ ilmus 1945-l aastal ning sõjaaegsed vapustused läbi elanud inimesi puudutas Waltari mõte: „sest inimene oma kurjuses on julmem ja panetum kui krokodill jões. Tema süda on kalgim kui kivi. Tema tühisus on tolmust viletsam….Palju muutusi olen mina, Sinuhe, oma elupäevadel näinud, aga kõik on jälle samaviisi nagu enne ja inimene ei ole muutunud“

 

Raamatus on väga palju briljantseid mõtteid ja lauseid, millest saaks kokku ühe vägeva tsitaatide kogu.

 

Ma ei hakka raamatut rohkem analüüsima, seda on tehtud enne mind palju-palju kordi.  

Kuigi teos on paks (2021 a. väljaanne 749 lehekülge), ei tekkinud lugemisel väsimust. Loomulikult oli haaravamaid ja raskemini loetavaid kohti. Aga peamine, mis lõpuks esile tõuseb, on idee inimesest, inimkonnast, olemisest.