Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" (2019)

 

Kivirähk Sinine sarvedega loom

Kiire ülevaade ja arvamus: 

Oskar on loodulaps kes elab koos ema ja vennaga väikses linnakorteris. Teda ümbritsev on kuiv agulimiljöö tuimade tööinimestega. Tema ise on looduslaps, kes tänu oma kunstiandele on kuidagi töölispere rutiinist pääsenud. Ta käib Õpetaja (Ants Laikmaa) juures stuudios maalimas ja palgatööl joonestamas ühes hirmsas kohas - Merekindluses. (Hirmus on Merekindlus ainult sellepärast et seal peab igavat tööd tegema).

Sinine sarvedega loom – Oskar ostis siniste kaantega kaustiku, kuhu hakkas oma päevikut pidama. Raamat ongi üles ehitatud päeviku kujul. Oma fantaasias kujutas ta ette, et kaustik on nagu sinine sarvedega loom.

Raamatu esimeses kolmandikus räägib Oskar oma igapäevaelust. Tema mõtted ja fantaasialendu on kohati väga huvitav lugeda, aga veidi liiga pikalt on seda osa. Mul ei olnud kuidagi indu, muudkui venis ja venis. Nii et lugesin vahepeal hoopis ühe krimka 😊 . 

Pööre tegevuses tuli siis, kui Oskar leidis Kalevipoja. Joonistades räbalapundart, hakkas sellest sirguma Kalevipoeg ning muinasmaailm. Oskar sai pääsu Kalevipoja maailma ning hakkas üha tihedamini seal käima. Nägi imelikku aja paralleelsust, Ilmarist tähti tagumas, käis Põrgupiigade juures. Ta käitus seal väga mõistlikult. Kui ikka tundus, et pole mõtet oma nina arusaamatutesse asjadesse toppida, siis Oskar seda ka ei teinud. 

Kui inimeste seltsis tundis Oskar rõõmu fantaseerimisest, unistustest ja väikestest kaunistest asjadest, siis muinasmaailm haaras ta ühe rohkem endasse.

Pärast kohtumist Manala preiliga ei suutnud ta enam millestki muust mõelda. Oskar hakkas teda armastama ning koju minek muutus järjest vastumeelsemaks.

Kes see preili siis oli – see oli surm, kes teda meelitas. Päris elus tähendas see, et ta jäi haigeks ja järjest rohkem haigemaks. Tal polnud eluisu, sest igatses ainult oma Manala preili järele.


Raamatu esimeses kolmandikus saab lugeja imestada, kui teistest erinevalt ja nipernaadilikult suhtub Oskar ümbritsevasse igapäevaellu. Teises kolmandikus uudistame koos temaga muinasmaailma imesid, viimane kolmandik aga kisub kurvaks. Näeme kuidas Oskari elurõõm kaob, kuigi ta ise arvab et on nüüd kõige õnnelikum. Mida lõpupoole, seda masendavamaks ja kurvemaks lugu muutub (minu arvates).


Inspiratsiooni teose kirjutamiseks on Kivirähk saanud Eesti kunstniku Oskar Kallise maalidest. Raamatu lõppu on lisatud ka kunstniku tööd. Kui neid vaadata ja mõelda raamatu-Oskari maalitud töödele, ärkab ta justnagu ellu. Korraks tekib tunne et mine sa tea, ehk Oskar käiski päriselt Kalevipojal külas.  

Infot kunstnik Oskar Kallise kohta: 
EKM Digitaalkogu:
https://digikogu.ekm.ee/search?searchtype=complex&author_ids=426



Lugemiselamuse hindeks panen veidi üle keskpärase. 
Hea on see, et pärast lõpetamist oli mille üle mõtiskleda.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

E.M.Remarque "Kolm sõpra" (1937), K.Westö "Tritonus" (2020)

M.Walker "Surm Dordongeis" (2008), "Sünge juhtum viinamarjaistanduses" (2009)