Tsitsi Dangarembga "Närvilised olud" (1988)

 

Raamatu peategelane on śona tüdruk Tambu (Tambudzai), kelle kujunemise lugu saame jälgida. Tambu on edasipüüdlik, teadmisi endasse ahmiv tüdruk. Ema ja isaga Zimbabwe maakohas elades oli tal raskusi isegi kohalikus koolis käimisega, sest perel nappis raha. Suguvõsa pea Babamukuru võttis enda juurde maakonnakooli (mille direktor ta oli) Tambu venna, aga peale venna surma otsustati võimalus anda Tambule. Meelsamini küll saadeti paremasse kooli poisse, sest mees jääb oma suguvõsa eest vastutama, samas kui tüdruk läheb abielludes võõrasse perre. Raamat jälgib Tambu ja tema onutütrest sõbranna Nyasha elu ja kujunemist, läbi nende aga ka kogu suguvõsa tegemisi ja omavahelisi suhteid.

Kuigi raamatu minajutustaja on teismeline tüdruk, pole „Närvilised olud“ noorteromaan. Läbi Tambudzai silmade näeme Aafrika sóna rahva inimeste elu ja olu. Maal elavad inimesed enam-vähem nii, nagu me dokfilmidest oleme näinud – lihtne maja, vee toomine kaugelt jõest, naised kandmas suuri korve pea peal. Aga filmides ei näe pildi taha, inimeste omavahelistesse suhetesse.

Üks peamine teema, mis oma diskreetsel moel romaani läbib, on naiste olukord ja õigused/kohustused ühiskonnas. Aafrika ühiskond on olnud väga meestekeskne. Naine peab ära tegema kõik kodused tööd, mees peab peret üleval. Tambu isa aga oli üsna loru mees, ei teinud põhimõtteliselt midagi. Ometigi oli tema positsioon ühiskonnas palju kõrgem kui ta naisel. Nyasha ema ja Babamuruku naine Maiguru elas küll palju paremal järjel kui Tambu ema ning oli Inglismaal isegi omandanud kõrghariduse, kodus jäi ta aga ikka oma mehe teenijaks. Peres maksis ainult Babamukuru sõna. Mõnikord naised ka protestisid - Maigurul sai suguvõsa eest hoolitsemisest villand ning ta kolis mõneks ajaks kodunt ära. Tambu tädi Lucia oli sõnakas naine ning pani mehed paika, kui need tema elu tahtsid korraldama hakata.

Tegevus toimub 1960-ndatel aastatel. On tõsiasi, et valged olid Aafrika ühiskondades pikalt domineerinud. Selle tulemusena püüdles osa põlisrahvast valgetega sarnase elustiili poole. Üks viis selle saavutamiseks oli hea haridus, haridus oli päästerõngas vaesusest. Ja mitte ainult hariduse saajale ja tema vanematele, vaid kogu sugavõsale. Babamukurul oli õnne käia Inglismaal koolis ning tagasi koju jõudes oli tema kohus hoolitseda kogu oma suguvõsa eest.

Samas viis ingliskeelse hariduse omandamine aafriklase paratamatult oma kultuurist eemale. Kui esimene põlvkond oskas veel vanade tavadega samastuda, siis  teise põlvkonna jaoks jäid kohalikud kombed võõraks. Näiteks Nyasha oli lapsena aastaid elanud Inglismaal ning tagasi kodumaale tulles oli tal alguses väga raske kohanduda. Samas suutis ta olla kriitiline Lääne pakutava hariduse suhtes ja vanemaks saades hakkas teda järjest rohkem huvitama oma rahva kultuur ja kombed. Tema vend aga tiirles hoopis teises seltskonnas oma valgetest sõpradega. Tambu aga läks otse hütist misjonikooli ning oli tohutus vaimustuses kõigest, mida talle õpetati. Oma teismelise vaimustuses nägi ta lääne hariduses ainult head ja haaras valimatult endasse kõik, mida talle õpetati. Sellega aga järjest kasvas vaimne lõhe tema ning ta perekonna vahel. Kirjanik Tsitsi Dangarembga lapsepõlv sarnanes Nyasha omaga, temagi elas lapsena Inglismaal. Raamat "Närvilised olud" on inspireeritud tema enda ja ta perekonna elust, samuti ka paar järgmist romaani, mis jälgivad Tambu edasist elu. 

Huvitav on lugeda raamatuid, kus lisaks tegevuse nautimisel saab teada midagi, millest varem aimugi polnud. Selles raamatus sain näiteks teada sóna keerukast sugulussuhete nimetuste süsteemist. Inimesi kutsutakse harva nende pärisnimede järgi. Pigem pöördutakse inimese poole nimetuse järgi, mille annab talle positsioon suguvõsas. Näiteks perekonna kõige tähtsam mees (ehk kõige vanem vend) on Babamukuru (suur isa), tema naine Maiguru (suur ema). Iga järgmise haru positsiooni iseloomustuseks on olemas oma nimetus. Tõlkija Heili Sepp on need nüansid ilusti lugeja jaoks välja toonud.

Zimbabwest.

Käisin seal kunagi Victoria juga vaatamas. Nagu paljud turistid, sõitsin LAV-ist lennukiga kohale. Vaatasin uhket looduse vaatemängu, imestasin nullide arvu Zimbabwe dollaril ja sõitsin laevaga Zambesi jõel, teadmata midagi sellest maast. Zimbabwe on üks neist riikidest, kus 20.sajandil oli valgete vähemusvalitsus (teine oli Lõuna-Aafrika vabariik). Riigi nimeks oli tollal Rodeesia (eng. Rhodesia), kas mitte inglise rahatuusa Csecil Rhodes-i järgi!? Alles 1980-ndal aastal said kohalikud valitsuse, oma riigina tegutsemine vajab aga õppimist. Zimbabwes juhtus nii, et presidendiks sai Robert Mugabe, kes hoidis ennast võimul tänu vägivallale. Mugabe oli ka see, kes algul ergutas ja pärast sundis kohalikelt üle võtma valgete farme. Rodeesias/Zimbabwes elas kunagi kirjanik Doris Lessing, kes on valgete ja kohalike keerulisi teemasid käsitlenud mitmes oma raamatus.

 

Miks „Närvilised olud“? Minu arvates polnud Tambu kujunemiseloos midagi eriti närvilist. Küll aga oli perekonna täiskasvanud naiste elu närviline, nagu ta paraku on paljudel naistel, kes perekonna käigushoidmise eest hea seisavad. Ükskõik kus maailma punktis.