Anthony Doerr "Kõik see silmale nähtamatu valgus" (2014)
Romaani tegevus toimub peamiselt II maailmasõja eel ja ajal, peategelasteks pime prantsuse tüdruk Marie-Laure ja saksa poiss Werner.Nende kahe lapse elu ja kujunemise lugu jookseb raamatus paralleelselt, omavahel kohtuvad nad üheks päevaks sõja lõpus.
Marie-Laure on küll füüsilise puudega, kuid hoitud ja armastatud laps. Isa võtab ta endaga kaasa töö juurde Loodusmuuseumisse, tüdruk leiab seal endale alati huvitavat tegevust. Sakslaste Pariisi jõudes põgenevad nad Bretagne väikelinna Saint-Malosse vanaonu juurde.
Kuigi isa ja lõpuks ka vanaonu arreteeritakse, elab Marie-Laure sõja õudused üllatavalt kergesti üle.
Werneri elu on palju keerulisem.
Lapsekodus kasvanud, aga andeka lapsena satub ta natsi-Saksamaal Hitlerjugendi kooli. Tänu oma huvile raadioside vastu on ta seal veidi paremas positsioonis kui teised poisid. Sõtta saadetuna ei pea ta minema eesliinile, vaid otsib okupeeritud aladel keelatud raadiosaatjaid.
Raamat näitab, kuidas lapsest pideva propaganda ja ideoloogilise mõjutamise tulemusena saab hirmutavasse ideoloogiasse uskuv inimene. Noore inimesena ei oska ta natsiideoloogia olemusse süveneda. Küll aga tekivad temas kõhklused ja pained valitseva korra suhtes, kui tema enda või ta sõpradega midagi halba juhtub. Eriti traagiline ja kõnekas on lugu kooliaegse sõbra Frederikuga, kes unistajana ja kooli korda sobimatuna satub kiusajate küüsi ning lõpuks pekstakse invaliidiks. Werner näeb seda kõike pealt, aga ei julge kuidagi oma parimat sõpra kaitsta või aidata, kartes ise samasse olukorda sattuda.
Werneri keeruline elukäik teeb tema tegelaskuju huvitavamaks kui Marie-Laure oma.
Raadio on üks raamatu peategelasi kaudselt ühendav teema - Werner ehitab lapsena ise raadio, millega püüab juhuslikult kinni raadiolained Prantsusmaalt. Maagilised prantsuskeelsed raadiosaated oli tema ja ta õe Lydia ilus lapsepõlvemälestus. Romaani edenedes, 10 aastat hiljem, selgub et neid saateid edastasid Marie-Laure vanaonu ja vanaisa.
Sõja lõpus, kui saksa väed pidasid viimast võitlust Liitlasvägede vastu Saint-Malo linnas, püüdis Werner oma raadiolainete püüdjaga kinni ühe tüdruku hääle. Tüdruk luges paar minutit raadiosaatjasse J.Verne raamatut "Kapten Nemo". Werneril õnnestus üles leida maja, kust need raadiolained tulid - see oli Marie-Laure, kes pööningule peitununa ei osanud enam muud teha kui oma vanaonu raadiot kasutada. Nende kahe noore vahel tekkis seletamatu side, sõda ja vastandumine olid nende jaoks kadunud. Mõneks tunniks pööningul said nad unustada sõjaõudused ja rännata kapten Nemo seikluste radadele.
Raamatusse on põimitud sisse veel teine liin. Nimelt oli Pariisi Loodusloomuuseumis hoiul üks üliharuldane kalliskivi Leekide meri, mis anti sakslaste Pariisi tungimise eel Marie-Laure isa kätte, et ta selle ära peidaks. Siis ilmub romaani uus tegelane, saksa staabiohvitser von Rumpel, kes seda kivi kangesti füürerile ( ja veel rohkem endale) himustab.
Raamatu lõpuosas saavad kõik kolm tegelast üheks päevaks Saint-Malo majas kokku, kes saab surm, kes pääseb.
Mul jäi sellest raamatust veidi rahulolematu tunne. Lugeda polnud ju igav. Werneri silmade läbi kirjeldatud ideoloogiakooli reziim ja osalemine sõjas saksa poolel oli huvitav. Prantsuse pimeda tüdruku lugu ka. Aga staabiohvitseri osa oli täiesti üleliigne. Ja mis mulle üldse ei meeldinud, olid kirjaniku ponnistused mingit ülevat maailmavalu kokku kirjutada - näiteks Samaaegsed silmapilgud - üheksarealine lausekoletis sellest, kuidas maailma asjad kõik omavahel seotud on ning mida üks või teine tegelane sel ajahetkel teeb. Ja siis veel järgmine ja järgmine sarnane. Kirjanik ilmselgelt ei suutnud vastu panna kiusatusele need mõttelennud raamatusse sisse pista. Võib-olla mõnele lugejale meeldivad, mulle mitte.
Aeg ei jookse romaanis lineaarselt, vaid tegevus hüppab läbi erinevate aegade ja tegelaste siia-sinna. Üldiselt see ei häiri, jutustuse loogikat on võimalik üsna hästi jälgida.
Anthony Doerr on kirjutanud oma romaani nagu ühepajatoidu - paneme sisse noorte kujunemisloo, läbi kahe riigi ja aastakümne ulatuva maagilise raadioühenduse, haruldase teemandilegendi, vähihaige staabiohvitseri ja posu kõrvaltegelasi. Et kirjutamismeisterlikkust veel rohkem näidata, ajame ajajoone sassi. Ning muidugi peab loo kokku tõmbama ülevaatega, kuidas keegi elab aastal 2014.
Miks mitte ainult Marie-Laure ja Werneri lugu, ilma üleliigse koormata? Oleks kohe väga hea loo saanud :)
Infot USA kirjaniku Anthony Doerr´i kohta:
Kommentaarid
Postita kommentaar