Jeanine Cummins "Ameerika pind" (2019)

 

 Kirjanduslik suursaavutus, mille igal leheküljel on midagi liigutavat, dramaatilist ja inimlikku - see on raamatu tagakaanel olev kirjeldus. Olen 100% nõus! Pole hulk aega lugenud romaani, mis niimoodi endasse haaraks. See on dramaatiline lugu, mis voogab põnevalt ja paneb mõtlema teemade üle, millega meie siin Eestis kokku ei puutu.

Raamat on Lydia ja tema 8-aastase poja Luca põgenemise lugu. Kunagisest idüllilisest Mehhiko kuurortlinnast Acapulcost on saanud narkokartellide võitlusväli. Lydia ajakirjanikust abikaasa Stefan uurib kartellidega seonduvat ning peale iga ilmunud artiklit lähevad nad mõneks ajaks pakku.
Lydia peab raamatupoodi ning tema püsikundeks ja sõbraks saab Javier, kes osutub aga kõige kardetuma narkokartelli Los Jardineros juhiks.
Peale Stefani Javier’ist kirjutatud artiklit juhtub midagi kohutavat - kogu Lydia lähem perekond, 16 inimest, tapetakse.
Luca ja Lydia jäävad ellu ning nende põgenemine Javieri eest algab kohe peale tapatalguid. Sihiks on el Norte, Ameerika Ühendriigid.

See on lugu ahastusest, vajadusest säilitada külma närvi igas olukorras. Hingematvast hirmust, instinktiivsest vajadusest kahtlustada absoluutselt iga inimest. Erakordsest julmusest. Leinast, ahastusest ja lootusetusest. Ja ka erakordsest armastusest. Valmisolekust võtta ette tegusid, mida tavaolukorras mitte kunagi ei teeks. Ühtehoidmisest. Lootuse mittekaotamisest, sõprade toetamisest olukorras, kus nad ise ei suuda vaimselt või füüsiliselt edasi minna.

Minu jaoks on see täiesti hämmastav, silmi ava lugu. Kõik me oleme kuulnud ja telekast näinud lugusid Lõuna-Ameerika migrantide tulvast USA suunas. Ja ehk mõelnud - miks nad oma kodus ei ela? Kas nad lähevad põhjapoole paremat elu otsima, milleks?!
Honduuras, Guatemaala, Mehhiko ja teised Kesk-Ameerika riigid - sealsete inimeste karm reaalsus on see, et nad peavad elama kõrvuti julmade narkokartellidega. Maksud kurjategijatele on vältimatud. Kadunud inimesed ja mõrvad igapäevane reaalsus. Et elada, keerad vaikselt silmad maha ja palvetad, et sinu ja su perekonnaga midagi ei juhtuks. Meie siin Euroopas ei suuda seda ettegi kujutada.

Lydia püüab algul USA piiri poole jõuda nagu tavaline reisija auto või lennukiga. Kui need variandid aga võimatuks osutuvad, liitub ta Mehhikot läbiva migrantide vooga.
Mida kõike põgenikud üle peavad elama! Jeanin Cummins tegi raamatut kirjutades põhjaliku eeltöö ning arvan, et romaanis kirjeldatu peab paika ka päris elus.
Samal ajal eksisteerivad koos ülim julmus ja hooliv headus. Üks kamp püüab migrandi kinni, röövib ta paljaks või sandistab, tapab. Sealsamas aga on inimesi, kes läbirändajaid aitavad - annavad neile vett, süüa, aitavad varjuda politsei eest. Iga tavainimesest aitaja riskib seda tehes enda heaoluga. 

Miks "Ameerika pind"? Ma pole lugenud autori kommentaare selle kohta, aga raamatu järelsõnas on ta kirjutanud sõna “Ameerika” ülevõtmisest/omastamisest Ameerika Ühendriikide poolt. Ometigi on (Põhja)-Ameerika terve kontinent väga paljude erinevate rahvastega, kõik see on Ameerika maa(pind). Kuidas küll on juhtunud nii, et osades Ameerika riikides on kuritegelikud elemendid teinud inimeste elu väga keeruliseks? Ja need (Kesk)-Ameerikas elavad inimesed peavad proovima pääseda n.ö. "päris Ameerikasse".

Cummins on osanud loo kirja panna väga kaasahaaravalt. Kuigi teema on masendav, ei tekita romaani lugemine depressiivseid tundeid. Tegevus esitatakse vaheldumisi Lydia ja Luca silmade läbi. Üleminekud minajutustaja osas on väga sujuvad ja jutustaja muutumine Lydiast Lucale või vastupidi võib toimuda poole tegevuse pealt. Huvitav on jälgida lapse ja täiskasvanu erinevat vaadet samale sündmusele.
Raamatus on palju väga ilusti kirjutatud lauseid, kirjeldusi, näiteks:
"..kannab viimane kui üks neist sellel rongikatusel kaasas mõnda kannatuste lugu, ja viib selle ka el nortesse. Mõned….jagavad oma lugusid ettevaatlikult, valivalt, leiavad ustava kõrva ja laulasklevad siis oma sõnu nagu palvet. Teised migrandid on aga nagu plahvatanud granaadid ja sunnivad oma ängistust peale igaühele, keda kohtavad, paisates oma valu srapnellidena laiali, et nad võiksid ühel päeval ärgata ja märgata, et nende taagad on muutunud kergemaks".
Sellise meisterliku kirjutamisviisi läbi jääb talutavaks ka kogu masendus ja ahastus mida peategelased läbi elavad.

Jeanin Cummins on USA-s elav kirjanik, kellele "Ameerika pind" on neljas raamat.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

E.M.Remarque "Kolm sõpra" (1937), K.Westö "Tritonus" (2020)

Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom" (2019)

Ernest Hemingway "Üle jõe ja puude varju", 1950