Donika Kelly „Bestiaarium“ (2016)
Vabadus on hiilgav niit, mis lookleb kanjonis nagu sipelgas merikarbi spiraalis. Hüvasti tupikutele ja väikestele tubadele. Sool, mis kuulus kunagi merele, kuulub nüüd tuulele ja minu kulmudele, sunnib mind vaatama. Avan tuulele suu. Tuul avab mu südame, mu rinna. Paljad luud jäävad maha. Jätan hinge, mis oli kord kellegi teise, kord minu enda oma, sinna liiva, mördi ja karjete labürinti. Kuldne valgus tervitab mind, tõmbab mu maa seest välja nagu vihmaussi. /Armastusluuletus: Minotauros/ See helge luuletus on „Bestiaarium“-i lõpuosast. Luulekogu peidab endas aga palju valu, traumeeritud hinge segadust ja põgenemist. Luuletuste lugemine pole alati lihtne ja arusaadav. Donika Kelly luuletused nõuavad sisseelamist, mitu korda üle lugemist ja paljud mõtted võivad ikka arusaamatuks jääda. Mis on luuletus - ikka inimese tunnete, südame ja hinge peegeldus. Kelly „Bestiaarium“ on lapsepõlvetrauma väljaelamine. Trauma pole mingi niisama õnnetus, vaid Kelly oli lapsena seksuaalkurit